Mis mõttes on nii, et kui inimesed on omavahelises suhtes, siis sõprussuhteid justkui ei tunnistata? Et mul on nüüd naine, ma ei saa tulla? Või on asi selles, et ei taheta tutvustada/näidata vms? Imelik. Ei noh alguses muidugi on tunded üle pea ja tahaks kogu aeg kaelakuti koos olla, aga pärast aastakest see tavaliselt vaibub (no ma ei tea, kuidas kellelgi, eks)
Ah jaa ja teine asi, mis häirib, on see, et kui inimesel on suu peas, siis võiks seda kasutada ka peale söömise nt rääkimiseks. Alati saab ju öelda, milles põhjus on, täiskasvanud inimesed saavad ju aru ja mõistavad. Aga kui inimene ei räägi, siis tekivad paratamatult igasugused vääritimõistmised. Telefonikõne phjendamatu kinnilülitamine käib samuti sinna alla. Suu on peas, võiks siis rääkida, et mees on haige ja ei luba tulla or smth.
Aga naljakas jah see, et kui oleme paar, siis OLEMEGI 24/7 koos, teisi inimesi enam eluringis ei tohi olla ja see ongi normaalne... Minu meelest ei ole, sest see väsitaks ära ja inimesele on vaheldust vaja. Kahju on neist, kes ühel hetkel avastavad, et nende elus ei olegi enam rohkem inimesi kui ta elukaaslane/kallim, sest paratamatult ei ole kutsed igavikulised kui inimene seda ise ei taha.
Segane jutt jah? Aga las olla: lihtsalt tekitas mõtteid see värk, eks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar