BONSUNA

Sel laupäeval, 29.11.08 esilinastub Plazas "Bonsuna-Halastamatu ja kompromissitu" Tahaks ka vaatama minna, aga kahjuks pole võimalik (pulmad- pulmad, juhhõissaa:D) Natuke olen seda filmi näinud. Täiesti uskumatu, et konkursiprojektist nii suur asi välja kasvas, et lausa Plazas kõigile vaadata on. Lahe! Eriti arvestades seda, et filmitud on seda tavaliste pisikeste odavate käsikaameratega. Ahjaa.. juba unustasin, et minu Roland on seal kehadublant:P

Ühesõnaga pöidlad püsti! Au ja kiitus Jokkrile ;)
Kel huvi kulturismihuumori ja kenade vormis kehade vastu, siis minge vaatama!:P

Lumekoristus

Yeah,
läksin siis täna Arcticusse trenni. Jätsin rahuliku südamega auto tibule ja ise seadsin sammud vabatahtlikult jalgsi Arcticu poole. No kuni Autobussikoondise bussipeatuseni, oli kõik enam vähem talutav. Sealt on Arcticuni minna vaid mõnisada meetrit AGA...
teed lihtsalt enam edasi ei läinud. Bussipeatuse ees laiutas suur SUUR lumehunnik ja sellest üle ega ümber polnud võimalik minna. Ja peale hunnikut oli tee lahtilükkamata. TORE!
Silkasin valest kohast üle tee, lootes et teispool puhuvad veits paremad tuuled. Tutkit! "Kunagi" oli sealt mingi traktoriline üle käinud, sest teel laiutasid 2 rattariba, kus enam-vähem kannatas kõndida, aga üldiselt ma seda soperdist lahtilükkamiseks küll ei nimetaks. Põhimõtteliselt pidin ma jala isegi suurema ringi tegema, kui autoga sõites. Selleks ,et uuesti üle saada tuli kõndida kuni Õismäe ringristmikuni ja sealt siis lõpuks üle tulla. Kuna ma juba Nurmenukus olin, siis käisin veel Päikesest (solaariumist) läbi, et 15 minutiks oma mõtted külmast eemale viia.
Aga ringristmikult edasi, Arcticu suunas JÄLLE teed ei läinud. Nagu WTF? mingid lõigud olid justkui ülekäidud, teised jälle täiesti lumest koristamata. Ühesõnaga turnida ja lumes sumbata sai küll ja küll ja õnneks jõudsin ka lõpuks soovitud kohta.
Kusjuures tänu ületatud raskustele maitses trenn veel paremini, kui oleks muidu maitsenud:o)
-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-
Aga no kammoon linnavõimud jalakäijate peale üldse ei mõtle, see ei ole enam normaalne. Mina võin ju lumehunnikutes kõndida, aga tagasi tulles juhtus selline asi, et minu ees läksid vanaproua ja vanapapi ja vanaproua kukkus mitu korda lumme. Tal polnud kindaid käes ja käsi toeks ettesirutades oli ta kuni käsivarteni lumes. Sikutasin tädikest lumest välja, aitasin uuesti rajale. Vanapapist talle abilist polnud, tol oli endalgi püsimisega raskusi- sellisel ebatasasel sigadejooksurajal annab püsti püsima jääda ju. Ja nii juhtus 2x, kolmandal korral sai ta ise püsti, siis nad loobusid ja läksid konkreetselt autoteele, vastassuunavööndisse kõndima. Õigesti tegid! Sest no, see ei ole enam normaalne.
Eilsest Lasnamäe tänavast ma parem ei räägigi. Kanalist Lasnamäele sai, aga tagasi enam mitte, sest mõlemas suunas läks ainult üks rada, mis oli täpselt ühe auto laiune. Hea, et ma seal igapäev ei sõida. Huhh.
Ja see, et ühisteenused trahvivad lumme kinni jäänud autosid abistama läinud inimesi parkimistrahviga, on lausa ebaterve, et mitte öelda haiglane!

mõte ja teostus

3 päeva jooksul 6 erineva lennukiga lennata on ikka natuke liiga palju...
Endamisi naerdes võib ju öelda, et hakkab "kerge rutiin" tekkima, aga tegelikult niipea seda lennukitemaratoni uuesti kogeda ei tahaks.

Ühesõnaga olen tagasi Inglismaa tripilt. Külastatud sai Londonit, New Castle-it ja Durham-it.

Inglased räägivad pidevalt ilmast, sest see on nii muutlik. Ühel hetkel on päike ja järgmisel sajab juba paduvihma. Meid ilm igatahes soosis ja mõlemal ekskursiooni päeval siras päevläbi kevadkollane päike ja sooja oli õues 12-13 kraadi, päikese käes võib-olla isegi rohkem. Alles viimasel ööl sadas vihma ja hommik oli niiske (õnneks küll ilma sademeteta) Kevade tunne tuli peale, kõik oli nii roheline ja täpselt selline nagu kevad hakkaks kohe kohe tärkama.

Noored käisid väljas vaid kerge dressipluusi väel ja paljaste jalgadega plätudes. Vanemad inimesed kandsid ikka jopesid. Ma liigitun ka nende vanade alla vist, sest mul oli jopes täpselt paras (kuigi selle all kandsin vaid lühikeste varrukatega T-särki).

Hotell, Premier Inn (isekeskis kutsusime seda Löfbergs Lila-ks, sest sisustus oli niivõrd lilla:D) asus väikeses keskaegses linnakeses Durhamis. See linn meeldis mulle nii väga, kaunis linna panoraam ja katedraal jäävad mälupiltidesse, seda sooja ja kodust linna meenutama. Asusime täpselt vanalinnas, kus kõik asus käe-jala ulatuses.

Reisiseltskond oli kirju, sest meie projekti kuuluvad 4 erinevat riiki- peale meie endi veel Belgia, Hispaania ja Inglismaa. Esimesel päeval tegelesime projektitööga ja külastasime maavalitsust, kus meid võttis vastu County Council Chairman isiklikult. Hästi huvitava taustaga mees oli, andis innustavaid ja inspireerivaid mõtteid ja oli üdini positiivne. Uskumatuna tunduv lugu oli see, et mees sõitis 68-aastasena Põhja-Ameerika jalgrattal 40 päevaga põiki läbi. Kaart sellest ja märgitud teekonnast kaunistas tema konverentsiruumi.

Kõikide partnerriikide esindajad olid hästi toredad, mõistsime üksteist lausa poolelt sõnalt. Mõnusad positiivsed ja motiveeritud inimesed. Igal õhtul käisime kogu kambaga restoranides õhtust söömas ja viimasel õhtul jõudsime isegi diskoteeki. Naljakas, Inglismaal suletakse diskoteek kell 1 öösel, meil alles sel ajal pidu läheb käima... Isegi ükski bänd ei kipu enne poolt kahte lavale minema. Aga jah, kuna ma väga klubitantsuline ei ole, siis sel ajal kui naised tantsu lõid, ajasin mina meie ainukese meesliikme, Patrickuga juttu.

Patrick on Belgiast pärit koolidirektor, kellel on uskumatu huumorisoon, millega pidevalt meid kõiki naerulsui hoiab. Samuti on ta üliandekas muusik, mängib kadestamisväärselt hästi klaverit ja lummab oma maheda lauluhäälega. http://www.youtube.com/watch?v=ASGpTTql4Jw Ühesõnaga jututeemasid meil jätkus:)

Mais kohtume uuesti, seekord meie kodumaal Eestis.

Ostlemas käisime samuti, sain lemmikmuusikat ikka kõvasti soodsamalt kui kodumaalt (kahju et meil ikka niimoodi nööritakse, 50% olid plaadid kindlasti odavamad, kui meil) Kuna naistel on pidevalt midagi vaja, siis sai sealt lausa kohvritäis asju toodud, osad kingitusteks kallitele ja osa endale. Valik oli kõvasti suurem kui meil ja ilusaid asju ikka jagus. Hinnad olid kas samad või soodsamad. Igatahes kohver sai ülekaaluline ja niipea kuskile šoppama küll ei taha minna. Poodi sisse astudes hakkas kirjust kaubavalikust lausa pea ringi käima. Minuga pole seda varem juhtunud:/

Aga kodus on samuti hea olla. Kõik on nii ilus ja valge ja lumine. Mulle meeldib selline lumine talv, kui vaid säiliks külma ilma ja kõik see mass sulama ei hakkaks. Autol on uhiuued naastrehvid ja lausa lust on vuhisedes lumisel maastikul kimada. Ükspäev siin kõik ukerdasid ja jäid lumme kinni, aga meie "roheline konn" on väle ja tubli, vedas ennast igast takistusest üle. Esivedu!

See lumine talv on ülišeff. Mul on juba jõulutunne peal:)
Loodan, et see püsib ikka 24ndani:)

Mõned pildid reisist:


@County Council




@Durham City


Kohustuslik punaste telefoniputkadega pilt...




Eesti tiim




Durham City panoraam


Gateshead Millennium Bridge New Castle-is




Hotellis

EMV 2008

Selleks aastaks on EM jälle korraldatud. Asi toimis ja kõik läks hästi. Sel aastal oli asi eriti suurelt ette võetud. Korralduslik pool toimis 98% ja publik ning ka võistlejad olid rahul (mis ongi põhiline)
Hea oli vaadata nii paljusid ilusaid ja vormis inimesi. Trenniisu tuli kohe peale:) Ainult üks noormees oli (ja on juba pikemat aega) vastukarva oma edevuse poolest. Elame üle, natuke on ju põhjust edev olla ka, kui juba sellise ala peal inimene on:)

Fotografeerisin mõned pildid ka:












Mõni tuli küll aint nalja tegema, vist...



Mikk on raudselt tulevikutegija! Tulevane Kiivikas.



Barbied :)



"No katsu siis natuke! Ei ole ju nii väike?!"



...Ja meister. juba 10 kordne!




Ja meie!

Eilne kohvikufilosoofia:

"Armastus on luuseritele (ja naistele)"
(K-I.Rannap 2008)

Busy Bee Mitmel Rindel

Kes teeb see jõuab ja kes ei jõua, hakkab jõudma! Ühesõnaga valikut ei ole ega anta. Ootasin pikisilmi eilse päeva lõppu, et OHH saab ometi puhata ja mängida. Tegelikult on päris palju asjaajamisi, mis oleks vaja ära toimetada, aga lihtsalt pole seda VABA aega. No ja muidugi, kui eilne päev vaikselt õhtusse veeres, siis selgus, et PEAN homme (st praeguseks siis juba täna) ka tööle tulema, kuigi ametlikult mul ju vaba päev. Ületunnid, ületunnid... a need on toredad ainult palgalehel ja üleüldse sööb poole tulumaks ära, ühesõnaga- suht tänamatu ettevõtmine.
Väljaspool PÄRIS tööd, on samuti suht kiired ajad. Nüüd on kuu aega järjest kõik laupäevad kinni, ürituste korraldamisega, fotonduse ja ürituste kajastamisega. Peagi tulevad jõulud ja igasugused pidustused, kus bändiga esineme (kusjuures täiesti uus bänd, mida pole veel jõudnud tutvustadagi.), kuu pärast esilinastub WAF-i muusikal, mille materjali me pole VEEL õppima hakanud... Ma juba kujutn detsembrikuud ette. Kuigi mulle see kõik väga meeldib, siis pean ma siiski mainima, et olen üks kehvematest ajaplaneerijatest üldse . Ja neil kiiretel hetkedel tuleb eriti tahtmine lihtsalt olla ja puhata ja unustada selline asi nagu: AEG.
Õnneks väike vaheldus on see, et järgmisel nädalal sõidan Comeniuse projekti raames Inglismaale. Kuigi tegemist on tööga, on see siiski pisut vaheldustpakkuvam, kui igapäevane.
Ja otsusks olen võtnud, et lähiajal ma enam ühtegi asendust ei tee ja esimesel võimalusel leian kvaliteetaega enda ja tibu jaoks:)