OJESS

Möödas on üks väga töine nädal. Hommikud on viimasel nädalal alanud juba kella 6st. Et ühildada tööd ja hobi, tuli leida kompromisse. Varahommikul tööle, poolest päevast Linnahalli proovikasse, hilisõhtul koju. Ja nii juba poolteist nädalat. Kui aus olla, siis pole korralikult väljapuhata saanudki. Aga mis sellest! Positiivsed emotsioonid kaaluvad üles kõik muu ja mulle isegi meeldivad sellised piinliku täpsusega planeeritud päevad. Ja mis põhiline, saab koos olla üdini positiivsete inimestega.

Nädala kulminatsioon oli muidugi muusikal OJESS (Omaette jõululugu ehk suur segadus). Hästi mõnus kogemus, teinekordki! Tegime tükki 5x päevas ja pmst iga kord oli täiesti erinev. Järjest lisandusid uued "killud", mida polnud teksti sisse kirjutatud. Aga mis olid justkui rusikas silmaauku ja täpselt omal kohal. Lahe oli! Ainuke tüütu asi oli passimine erinevate etenduste vahel. Iga etenduse vahel oli u tund tühja ootamist, aga käisime vahepeal kohvitamas ja söömas, aeg möödus silmapilkselt.
Etendused õnnestusid kenasti. Ise ma pabistasin tegelikult kõige enam ühe ebapedagoogilise stseeni pärast, kus lapsed tarbivad joovastavaid jooke ja peavad pidu. Aga noh, ma loodan, et loo moraali mõisteti. Ja tegelikult on ka muinasjuttudes läbi aegade alkoholist ja selle tarbimisest räägitud.

Visuaalne pool:

ülevaade nv-st

Sel nädalavahetusel sai tehtud-nähtud nii mõndagi:
Esiteks reedest päeva kroonis kauaoodatud Tanel Padar&The Suni uue plaadi esitlus. Kuldsed käepaelad ootasid juba poolteist kuud kapinurgal. Kontsert toimus kultuurikatlas, ma polnud seal varem käinud, aga teadsin, et see koht on midagi sarnast Polymerile. Natuke kultuurišokk oli, aga heas mõttes. Koht oli chill, kuigi nõukaaegne, aga antud ürituse jaoks ideaalselt sobiv.
Kontserdi korraldamisega oli kõvasti vaeva nähtud. Pole varem Taneli kontsertidel sellist lavashowd ja tulevärki näinud. Korraks tekkis isegi kõhklus, kas kultuurikatla seinad pärast iga 5m tagant paigutatud tulelaengute süütamist ka veel püsti jäävad:) Õnneks jäid.
Aga kontsert oli mega. Bänd tuli lavale ja hakkas mängima ja ülevalt rõdult, mis paiknes otse lava vastas, hakkas rambivalguses laulma herr Padar. Ühel hetkel hüppas üle rõduserva ja liugles stiilselt trampliini abil lavalaudadele.
Kontsert nagu öeldud oli hea, kuigi lood ei ole veel nii südamelähedasks saanud, kui ta teised tuntud lood, lihtsalt uusi on veel liiga vähe kuuldud. Aga stiililiselt tundus pisut nagu karmim, Valm keevitas ka hullult. Mu üks lemmikkohti oli see, kui Valm ja Padar mängisid kahehäälse soolo ,tundus nagu oleks impro olnud, aga pead ei anna vbl oli lihtsalt nii hästi väljamängitud... Teine lemmik osa shõust oli see, kui laul käis mingist hõljumisest ja ühtäkki rahva kohal hakkas valgusvihkudes tiirlema/hõljuma üks imeilus õhuakrobaat. Rahvas ahhetas ja üritas pilte teha, minul see igatahes ei õnnestunud, ei jõudud fotokarežiime nii kärmelt vahetada ja "ilusat" pilti ei saanudki.
Aga showsse jagus tulemöllu, karme kitarrisounde ja ilusat mitmehäälsust. Bäkki laulsid Rolf Roosalu ja Marvi Vallaste.













Peale kontserti sõitsime, Heleni,Ergo, Kaddi ja tema töökaslasega Angelisse. Ja õhtust sai peatselt öö. Üsna märkamatult kusjuures, sest lõbus oli ja nalja sai ka. Võtsime seltsilisteks loomulikult mu lemmikmojitod linnas- Angeli maasikamojito, lihtsalt parim!!!! Ja testisime veel mingeid kokteile, aga need polnud pooltki nii head.

Laupäev algas poliitilises meeleolus Reforminoortega Teeviidal, arenes edasi Vinoteegis (srry, minu jaoks on see ikka vinoteek, mitte pikk ja lohisev.. Wine House Lounge Tervisex.. or smth) ja kulmineerus Urban House-is, hip-hop peol. Teeviit läks hästi. Eesmärk sai ülatatud ei rohkem ega vähem kui kahekordselt. Ehk siis liitus 200 uut ja aktiivset noort.

Kuigi oli juba üsna öö, siis ei jäi meile diskotamisest ja hip-hoppamisest väheseks ja liikusime Tokkoga Angelisse, Angeli sünnipäevapeole. jessus, nii pikka järjekorda Angeli uksetaga pole varem näinud, õnneks kutsega sai ilma sabas seismata kohe sisse. Pidu oli Moulin Rouge-i stiilis. Klubi ja kohvik olid paksult paksult rahvast täis. Letitaga olid võimatult pikad järjekorrad. Mina muidugi seisin vapralt sabalõppu, kõik muidugi maasikalemmiku nimel. Aga ei tulnudki oodata, sest teenindaja pöördus koheselt minu poole ja õigepea sain juba klaase kokku lüüa.
Tuttavaid oli palju, kuulsusi oli palju, põhikontingenti oli palju ja neid, kes stiilist kinni pidasid oli samuti väga palju. Pidu=meeldis.

Pühapäev on PUHKEPÄEV. Ammu pole saanud ilma kohustusteta pühapäeval vedeleda. Viimastel aegadel oleme uue bändiga (nime veel ei ole) just pühapäeviti proove teinud ja see ei ole andnud võimalust niisama vabalt kodus vedeleda. Aga kui võimalus avaneb, siis see on meeletult hea tunne! Kodused protseduurid enese heaks ja aeg vaid iseenda ja oma kaaslase jaoks. Tänast kodust päeva oleme 100%liselt nautinud.

Aga see aeg on üürike, sest nädal veel ja siis läheb hullumajaks! Täna avastasin SELLE Pmst ma teadsin, et meil on muusikal 2x päevas, aga ÜLLATUS ÜLLATUS. Hoopis 5x päevas! Saab vahva olema. Õpitud on umbes täpselt 2 lugu, aega on täpselt 2 nädalat. Bert teatas, et õige pea hallitame Linnahalli prooviruumis ööl ja päeval, ilma söömata ja magamata. Nii, et viimane võimalus nautida kodusoojust! Kasutan võimalust;)

Rõõmu ja teguderohkust teilegi!

Ilusad asjad

Hea on näha enda ümber ilu ja õnnelikke inimesi. Sel nädalavahetusel olime tunnistajaks siirale armastusele ja õrnusele, abiellusid Jüri ja Lemme Getter. Hästi meeldivad pulmad olid, nagu muinasjutus. Pruutpaar ise oli ka üle mõistuse kena.

Rahvast oli üle saja. Pulmarong oli lõputu. Tuledevilkudes liikusime läbi linna Viimsisse. Ööpimeduses oli pulmarong veel lummavam kui muidu, sest tuledesära ja kerge vihm lisasid salapära ja romantikat.

Pulmagraafik oli tihe, aga mitte tüütavalt täis bookitud. Kõik tegevused olid huvitavad ja kõik sõnavõtud/tänusõnad siiralt südamlikud.

Lausa pisara võttis silma, kui Jüri oma lumivalges ülikonnas kitarri haaras ja Lemmele üllatuseks ühe loo laulis. Muniasjutuliselt kaunis.
Tõnis ütles hästi-Sellisele üritusele tuleb tulla ilma naiseta, muidu hakkab ka veel tahtma. Ja osasid tahtmisi on suhteliselt võimatu täita. Tal oli õigus:) Nii ilus oli kõik.

Natuke oli uhke tunne ka, et sai oma energiat nende tutvumisse ja kosjatamisesse pandud. Ja näe, kandis vilja see värk! See on hea tunne. Ma tean, et nad on super paar ja üksteise jaoks loodud. Ja hea on olla ilusate ja õnnelike inimeste keskel.

Jüri ja Lemme Bogatkinile palju õnne, algava kooselu puhul!

Ülejäänud pilte näeb SIIT

BONSUNA

Sel laupäeval, 29.11.08 esilinastub Plazas "Bonsuna-Halastamatu ja kompromissitu" Tahaks ka vaatama minna, aga kahjuks pole võimalik (pulmad- pulmad, juhhõissaa:D) Natuke olen seda filmi näinud. Täiesti uskumatu, et konkursiprojektist nii suur asi välja kasvas, et lausa Plazas kõigile vaadata on. Lahe! Eriti arvestades seda, et filmitud on seda tavaliste pisikeste odavate käsikaameratega. Ahjaa.. juba unustasin, et minu Roland on seal kehadublant:P

Ühesõnaga pöidlad püsti! Au ja kiitus Jokkrile ;)
Kel huvi kulturismihuumori ja kenade vormis kehade vastu, siis minge vaatama!:P

Lumekoristus

Yeah,
läksin siis täna Arcticusse trenni. Jätsin rahuliku südamega auto tibule ja ise seadsin sammud vabatahtlikult jalgsi Arcticu poole. No kuni Autobussikoondise bussipeatuseni, oli kõik enam vähem talutav. Sealt on Arcticuni minna vaid mõnisada meetrit AGA...
teed lihtsalt enam edasi ei läinud. Bussipeatuse ees laiutas suur SUUR lumehunnik ja sellest üle ega ümber polnud võimalik minna. Ja peale hunnikut oli tee lahtilükkamata. TORE!
Silkasin valest kohast üle tee, lootes et teispool puhuvad veits paremad tuuled. Tutkit! "Kunagi" oli sealt mingi traktoriline üle käinud, sest teel laiutasid 2 rattariba, kus enam-vähem kannatas kõndida, aga üldiselt ma seda soperdist lahtilükkamiseks küll ei nimetaks. Põhimõtteliselt pidin ma jala isegi suurema ringi tegema, kui autoga sõites. Selleks ,et uuesti üle saada tuli kõndida kuni Õismäe ringristmikuni ja sealt siis lõpuks üle tulla. Kuna ma juba Nurmenukus olin, siis käisin veel Päikesest (solaariumist) läbi, et 15 minutiks oma mõtted külmast eemale viia.
Aga ringristmikult edasi, Arcticu suunas JÄLLE teed ei läinud. Nagu WTF? mingid lõigud olid justkui ülekäidud, teised jälle täiesti lumest koristamata. Ühesõnaga turnida ja lumes sumbata sai küll ja küll ja õnneks jõudsin ka lõpuks soovitud kohta.
Kusjuures tänu ületatud raskustele maitses trenn veel paremini, kui oleks muidu maitsenud:o)
-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-
Aga no kammoon linnavõimud jalakäijate peale üldse ei mõtle, see ei ole enam normaalne. Mina võin ju lumehunnikutes kõndida, aga tagasi tulles juhtus selline asi, et minu ees läksid vanaproua ja vanapapi ja vanaproua kukkus mitu korda lumme. Tal polnud kindaid käes ja käsi toeks ettesirutades oli ta kuni käsivarteni lumes. Sikutasin tädikest lumest välja, aitasin uuesti rajale. Vanapapist talle abilist polnud, tol oli endalgi püsimisega raskusi- sellisel ebatasasel sigadejooksurajal annab püsti püsima jääda ju. Ja nii juhtus 2x, kolmandal korral sai ta ise püsti, siis nad loobusid ja läksid konkreetselt autoteele, vastassuunavööndisse kõndima. Õigesti tegid! Sest no, see ei ole enam normaalne.
Eilsest Lasnamäe tänavast ma parem ei räägigi. Kanalist Lasnamäele sai, aga tagasi enam mitte, sest mõlemas suunas läks ainult üks rada, mis oli täpselt ühe auto laiune. Hea, et ma seal igapäev ei sõida. Huhh.
Ja see, et ühisteenused trahvivad lumme kinni jäänud autosid abistama läinud inimesi parkimistrahviga, on lausa ebaterve, et mitte öelda haiglane!

mõte ja teostus

3 päeva jooksul 6 erineva lennukiga lennata on ikka natuke liiga palju...
Endamisi naerdes võib ju öelda, et hakkab "kerge rutiin" tekkima, aga tegelikult niipea seda lennukitemaratoni uuesti kogeda ei tahaks.

Ühesõnaga olen tagasi Inglismaa tripilt. Külastatud sai Londonit, New Castle-it ja Durham-it.

Inglased räägivad pidevalt ilmast, sest see on nii muutlik. Ühel hetkel on päike ja järgmisel sajab juba paduvihma. Meid ilm igatahes soosis ja mõlemal ekskursiooni päeval siras päevläbi kevadkollane päike ja sooja oli õues 12-13 kraadi, päikese käes võib-olla isegi rohkem. Alles viimasel ööl sadas vihma ja hommik oli niiske (õnneks küll ilma sademeteta) Kevade tunne tuli peale, kõik oli nii roheline ja täpselt selline nagu kevad hakkaks kohe kohe tärkama.

Noored käisid väljas vaid kerge dressipluusi väel ja paljaste jalgadega plätudes. Vanemad inimesed kandsid ikka jopesid. Ma liigitun ka nende vanade alla vist, sest mul oli jopes täpselt paras (kuigi selle all kandsin vaid lühikeste varrukatega T-särki).

Hotell, Premier Inn (isekeskis kutsusime seda Löfbergs Lila-ks, sest sisustus oli niivõrd lilla:D) asus väikeses keskaegses linnakeses Durhamis. See linn meeldis mulle nii väga, kaunis linna panoraam ja katedraal jäävad mälupiltidesse, seda sooja ja kodust linna meenutama. Asusime täpselt vanalinnas, kus kõik asus käe-jala ulatuses.

Reisiseltskond oli kirju, sest meie projekti kuuluvad 4 erinevat riiki- peale meie endi veel Belgia, Hispaania ja Inglismaa. Esimesel päeval tegelesime projektitööga ja külastasime maavalitsust, kus meid võttis vastu County Council Chairman isiklikult. Hästi huvitava taustaga mees oli, andis innustavaid ja inspireerivaid mõtteid ja oli üdini positiivne. Uskumatuna tunduv lugu oli see, et mees sõitis 68-aastasena Põhja-Ameerika jalgrattal 40 päevaga põiki läbi. Kaart sellest ja märgitud teekonnast kaunistas tema konverentsiruumi.

Kõikide partnerriikide esindajad olid hästi toredad, mõistsime üksteist lausa poolelt sõnalt. Mõnusad positiivsed ja motiveeritud inimesed. Igal õhtul käisime kogu kambaga restoranides õhtust söömas ja viimasel õhtul jõudsime isegi diskoteeki. Naljakas, Inglismaal suletakse diskoteek kell 1 öösel, meil alles sel ajal pidu läheb käima... Isegi ükski bänd ei kipu enne poolt kahte lavale minema. Aga jah, kuna ma väga klubitantsuline ei ole, siis sel ajal kui naised tantsu lõid, ajasin mina meie ainukese meesliikme, Patrickuga juttu.

Patrick on Belgiast pärit koolidirektor, kellel on uskumatu huumorisoon, millega pidevalt meid kõiki naerulsui hoiab. Samuti on ta üliandekas muusik, mängib kadestamisväärselt hästi klaverit ja lummab oma maheda lauluhäälega. http://www.youtube.com/watch?v=ASGpTTql4Jw Ühesõnaga jututeemasid meil jätkus:)

Mais kohtume uuesti, seekord meie kodumaal Eestis.

Ostlemas käisime samuti, sain lemmikmuusikat ikka kõvasti soodsamalt kui kodumaalt (kahju et meil ikka niimoodi nööritakse, 50% olid plaadid kindlasti odavamad, kui meil) Kuna naistel on pidevalt midagi vaja, siis sai sealt lausa kohvritäis asju toodud, osad kingitusteks kallitele ja osa endale. Valik oli kõvasti suurem kui meil ja ilusaid asju ikka jagus. Hinnad olid kas samad või soodsamad. Igatahes kohver sai ülekaaluline ja niipea kuskile šoppama küll ei taha minna. Poodi sisse astudes hakkas kirjust kaubavalikust lausa pea ringi käima. Minuga pole seda varem juhtunud:/

Aga kodus on samuti hea olla. Kõik on nii ilus ja valge ja lumine. Mulle meeldib selline lumine talv, kui vaid säiliks külma ilma ja kõik see mass sulama ei hakkaks. Autol on uhiuued naastrehvid ja lausa lust on vuhisedes lumisel maastikul kimada. Ükspäev siin kõik ukerdasid ja jäid lumme kinni, aga meie "roheline konn" on väle ja tubli, vedas ennast igast takistusest üle. Esivedu!

See lumine talv on ülišeff. Mul on juba jõulutunne peal:)
Loodan, et see püsib ikka 24ndani:)

Mõned pildid reisist:


@County Council




@Durham City


Kohustuslik punaste telefoniputkadega pilt...




Eesti tiim




Durham City panoraam


Gateshead Millennium Bridge New Castle-is




Hotellis

EMV 2008

Selleks aastaks on EM jälle korraldatud. Asi toimis ja kõik läks hästi. Sel aastal oli asi eriti suurelt ette võetud. Korralduslik pool toimis 98% ja publik ning ka võistlejad olid rahul (mis ongi põhiline)
Hea oli vaadata nii paljusid ilusaid ja vormis inimesi. Trenniisu tuli kohe peale:) Ainult üks noormees oli (ja on juba pikemat aega) vastukarva oma edevuse poolest. Elame üle, natuke on ju põhjust edev olla ka, kui juba sellise ala peal inimene on:)

Fotografeerisin mõned pildid ka:












Mõni tuli küll aint nalja tegema, vist...



Mikk on raudselt tulevikutegija! Tulevane Kiivikas.



Barbied :)



"No katsu siis natuke! Ei ole ju nii väike?!"



...Ja meister. juba 10 kordne!




Ja meie!

Eilne kohvikufilosoofia:

"Armastus on luuseritele (ja naistele)"
(K-I.Rannap 2008)

Busy Bee Mitmel Rindel

Kes teeb see jõuab ja kes ei jõua, hakkab jõudma! Ühesõnaga valikut ei ole ega anta. Ootasin pikisilmi eilse päeva lõppu, et OHH saab ometi puhata ja mängida. Tegelikult on päris palju asjaajamisi, mis oleks vaja ära toimetada, aga lihtsalt pole seda VABA aega. No ja muidugi, kui eilne päev vaikselt õhtusse veeres, siis selgus, et PEAN homme (st praeguseks siis juba täna) ka tööle tulema, kuigi ametlikult mul ju vaba päev. Ületunnid, ületunnid... a need on toredad ainult palgalehel ja üleüldse sööb poole tulumaks ära, ühesõnaga- suht tänamatu ettevõtmine.
Väljaspool PÄRIS tööd, on samuti suht kiired ajad. Nüüd on kuu aega järjest kõik laupäevad kinni, ürituste korraldamisega, fotonduse ja ürituste kajastamisega. Peagi tulevad jõulud ja igasugused pidustused, kus bändiga esineme (kusjuures täiesti uus bänd, mida pole veel jõudnud tutvustadagi.), kuu pärast esilinastub WAF-i muusikal, mille materjali me pole VEEL õppima hakanud... Ma juba kujutn detsembrikuud ette. Kuigi mulle see kõik väga meeldib, siis pean ma siiski mainima, et olen üks kehvematest ajaplaneerijatest üldse . Ja neil kiiretel hetkedel tuleb eriti tahtmine lihtsalt olla ja puhata ja unustada selline asi nagu: AEG.
Õnneks väike vaheldus on see, et järgmisel nädalal sõidan Comeniuse projekti raames Inglismaale. Kuigi tegemist on tööga, on see siiski pisut vaheldustpakkuvam, kui igapäevane.
Ja otsusks olen võtnud, et lähiajal ma enam ühtegi asendust ei tee ja esimesel võimalusel leian kvaliteetaega enda ja tibu jaoks:)

J.G. teab, kuidas ASJAD käivad!

-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-
J.G.ütleb:
no siis tuleb teeselda
[[vips]] ütleb:
haaha, täiesti pekkis. You made my day!
-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-

Mõista, mõista millest jutt?

laupäev

Tänane kujunes täiega lahedaks päevaks. Chillisime mõnusas City Spas. Sai tehtud pea 3,5h trenni ja sinna otsa ülimõnus õhtusöök ja väike vein.
Kusjuures käisin ka sellises trennis nagu Strippaeroobika- hästi OK trenn tegelikult, eriti neile, kes tantsimisega armastavad tegeleda. Stripiga on täpselt niipalju pistmist, et tantsuliigutused on keskpärasemast seksikamad ja naiselikumad, aga muidu nagu aeroobika ikka ja riideid seljast ei heideta:P A päris naljakas oli vaadata Otti ja ühte teist meest ka naistega aeroobikat tegemas. Omapäraselt koomiline;P

Nüüd ootab ees linnatuur chikkidega, ilmselt läheme Angelisse ja teeme väikese maasika mojito, aga mis edasi saab, seda veel ei tea. Seniks aga paitab mu kõrvu ROLF ja "Täheöö"
Elu on päike!

Muusikat:

MIDAGI MUUD

Tänane õnnelause:

Stop searching forever, happiness is just next to you

Mina ausalt ka ei proovinud!

Aga Hendrik ütles, et võtame igaks juhuks väikesed ka, SEST, mis siis kui hästi natuke puudu jääb:

Mu päevaplaan on kummist, NOT

Laupäeval olen kinni! Ma ei taha teada, et ///kuskil miskit toimub, eestlased.../// Valikuraskust ei ole, aga lihtsalt ära öelda on ka tobe, mulle ei meeldi vähemalt.

9.00-14.00 Loengud TÜ-s
13.30-15.00 WAF-i avaparty soojendus (kattuvus)
15.00-22.00 Go Live Waffaritega
22.00- ... Gunni õnnitleine tema sünnipäeval
...- hommik Mareti WAF-i pidu, mida ma vägaväga ootan:)


J.G. says:
Läki kiirendusvõistlust vaatama tartusse
[[vips]] says:
aint mitte laupäeval
J.G. says:
laupäeval

J.G. says:
no õhtuks oled tagasi Tlnas
J.G. says:
20:00 lõpeb nagunii lennuväljal möll ära

JAH!, ilmselgelt:D


Thaanks, dude:P

suuline väljenduskunst*

Elu on ikka täiega tasakaalus. Ühel hetkel paneb sulle jalaga täie matsu tagumenti ja siis toob ellu nagu nii lahedad inimesed, et mine lolliks. Ja viimased 3 nädalat - "neid tuleb veel, sajab alla..." Nagu wtf, kus te olete olnud kõik need aastad?
Käin ringi nagu mingi armund pubekas, kõhus on liblikad ja kuskil ei ole rahu, ainult teeks ja toimetaks. MA TÕSISELT ARMASTAN NEID INIMESI! Ja kusjuures enamus inimeste suhtes on selline tunne, nagu oleks neid terve elu tundnud.
Roland just ütles mulle, et tal on nii hea meel, et ma WAF-i läksin. Roland armstab neid ka, kindlalt! JA varem pole nt sellist asja juhtunud, et R.-l kellegi esinemist kuulates/vaadates silm märjaks läheks. Mariann suutis Earth Song-i nii sügavalt laulda, et pigistas poisil munad märjaks (silmamunad, totu!)
Ja Jana üts mulle eile nii armsalt, et tead, kui ta oleks mees ja oleks minu võistkonnas, st mängiks minu väravasse (loe: oleks hetero), siis ta võtaks mu ära:)
Neljapäevast-pühapäevani veetsime ühiselt üüberchilli aega, magamine käib Hiina tarkuste kohaselt (valikud on kas 3 tundi või 6 tundi, see on tervislik ja kusjuures toimib) Kahjuks sellist 6 tunnist luksust lubada ei jõudnud) 3 päeva peale sai vast mingi 9-10h kokku.
Kusjuures see ongi kõige hullem. Kui oled ülemaganud (jah, ilmselgelt on 3 tundi per öö ülemagamine ju:D) siis kolmandal päeval lendavad sellised "Killud & Räimed", et mine lolliks. Igatahes sai genereeritud palju uusi Kreisisid väljendeid, et hakka või ise seriaali tegema.
Kusjuures eile öösel kirjutasime tuulepuuhuulteluulet ja olime ilmselgelt Luulest viidud,
ühesõnaga...
Võtsime mingi abstraktse teema ja igaüks kirjutas ühe rea, nagu kunagi põhikoolis: kirjutad rea ära ja siis voldid paberi kokku ja kirjutab järgmine. Ainult viimane sõna tuleb kirjutada järgmisele reale ja see on nö avatud. Sealt tuli ikka sellist luulet, et kohati olime kõhuli maas ja naersime end pooleks. Parimad palad on mul käekotis ja tulevad omal ajal esitlusele.
Aga naabreid ma ei mõista, sest nemad ei mõista muusikat ja nalju (öörahu ajal 23:08 urr.. ma tunnen end NII süüdi, NOT!!), aga selle eest nad mõistavad ärrituda nii, et laest krohvi lendab. Aga nagu ma hommikul aru sain, siis ega nad ise ka päris puhta nahaga ei pääsenud- hakkasid remonti tegema, mingi lihvimine ja nühkimine käis minu une ajal (me oleme naabritega nüüd tasakaalus jälle) Aga ma kuulsin seda ka, et naabrid tegid mingit vanenõuteooriat ja keegi lasi KELL 10 hommikul kella, ulme!

Aa pull juhtum oli veel see, et sõitsin õhtul taksojuhile taksot. Ta tahtis mulle maksta, aga ma polnud nõus, sest hommikul sama taksojuht sõidutas mind ju tasuta kesklinnast mustakale. Et siis nö teene teene vastu. Aga ta käis hullult peale, et paneb siis mulle vähemalt bensu autosse. OK, ma ei viitsi purjus inimestega jaurata ja sõitsin siis tanklasse. Tüüp tangib autot, läheb maksma, ma kogemata vaatasin tabloolt, et palju siis tüüp tankis. uskumatu KAKS LIITRIT, arve oli 36.- sentidega. Täiega tsort ikka:D Mul oleks mark olnud minna maksma 2 liitri eest. Isegi kui muruniiduki jaoks ostad kanistrisse kaasa, siis ei võtaks nii vähe.
MARK, täiega! A me hakkasme Janaga marke koguma! Nii, et... :D

See oli mu VIIMANE vaba nädalavahetus järgmise 2 aasta jooksul ja ma usun, et ma kasutasin selle maksimaalselt ära. Sest põhimõtteliselt on nüüd nii, et järgmisest ndlst olen tudeng TÜ, magistratuuris ja loengud toimuvad reedeti ja laupäeviti. Ja reeded on täiega OUT minu jaoks nüüd. Tegelt ma juba kahetsen ja kaalun täiega, kas üldse minna, aga ettemaks on juba makstud ja...

Ma tahaks endiselt vaba olla oma ajagraafikus ja töögraafikus. Praegu ei anna tööpäevadega enam kuidagi manööverdada ja kõik kannatab. Reedel ja laupäeval käin loengutes ära ja vaatan kuidas see asi on ja vbl võtan kohe akadeemilise. Kuna me vist hakkame ühte muusikali tegema, siis on vaja ohverdada oma aega ja tööpäevi jms, aga antud juhul on kõik variandid välistatud. Ja ma tahan üldse praegusel perioodil midagi muud, kui õppida. Ja magistratuur ei kao ju kuhugi. Ma ei ole veel otsustanud mida ma teen, nädal on aega. (See on praegu ainuke mure mu päikeselises taevas)

Järgmine nv on juba planeeritud üritus, armastatud inimeste keskel. Juba ootan!

Selle nädalavahetuse kirjutasin muusikasse, õpetliku lauluna. Ammu polegi ühtegi lugu kirjutanud. Aga paistab, et olen uues tuules.

Ma armastan neid inimesi kellega ma olen.

hoobastank Crawling in the dark acoustic

Liiga hea.
Ma armastan akustilist muusikat nüüd veel rohkem:)

Koit / Dawn (Night Song Festival '08)

eilne tipphetk.

NV-st

Tunne on küll selline,et nädalavahetust nagu selle otseses "puhkuse" mõistes polnudki. Reedel käisime imearmsas kohas, raplamaal, kus toimus Armini 25. sünnipäev. Pidu oli omapärane, rahvaarvu poolest oleks võin tegu lausa pulmaga olla. Enamus olid minu jaoks võõrad näod, aga kohe tekkis mingi päris huvitav seltskond ümber, kellega terve õhtu lävisime.
Esimest korda elus "säästsin" ennast ja läksin nimelt veidike varem magama kui enamus pidulisi, sest laupäeval oli plaan Wafikatega jämmida ja see tähendas mulle märksa rohkem kui "teadagi-mis"
Laupäeval jõudsime mingist poolest päevast alles koju ja hakkasime õhtuseks peoks ettevalmistusi tegema. Ehk siis arbuusibool ja muud nipet-näpet asjad. Õhtu oli jälle ülichill, nende inimestega on lihtsalt niiiiiiii hea, liiga hea, nagu ma armastan öelda. Kuigi see on natuke ebaloogiline väljend, sest kunagi ei saa ju liiga hea olla. Ühesõnaga saate aru ju küll mida ma öelda tahtsin.
Alguses tegime siis meie juures before party-t ja siis suundusime edasi Nimegasse. Tavaliselt ma üldse ei naudi selliseid üritusi, aga seekord aeg lausa ruttas hommikusse, ühel hetkel oli kell 5 ja väljas valge. Pole iialgi suutnud nii kaua vastu pidada. A naiskad arvasid, et ju siis oli hea pidu. Oligi, kusjuures!;)
Pühapäeval ärkasin "vara" eem mingi 2 ajal?! Kolmeks pidime restosse minema. Käisime mingis uues restos, vanalinnas. "Muuseum" oli selle koha nimi. Hästi soliidne ja ametlik koht. Kelnerpoiss oli totaalne kompu:P Ainuke asi oli see, et mul polnud üldse restoranituju, st polnud tuju olla viisakas ja korralik, vaid pigem tahtsin lollitada ja lõõpida. Natuke tegin seda ka:P
Hinnad olid, khm päris krõbedad 175.- salati eest, mis nägi välja selline olematu. Maitse oli hea, aga kõht valutas millegipärast pool päeva. Peaks rohkem restos käima ilmselt, treenimas. Aga rahakott ei taha koostööd teha, vist.
Suht kiiresti sõime oma toidud ära, mina kiirustasin wafi, tok aga jalgpalliturniirile. Wafis olid sisseastumiskatsed. Mõned tegelinskid olid niiiiii armsad ja laulsid lihtsalt nii hästi, et karp vajub lahti. Me kõik armusime ka ühte uude tüüpi, keda ühestsuust otsustasime Dima Bilaniks kutsuma hakata. Ühesõnaga plikadel on nüüd uus silmarõõm :Q
Hiljem käisime veel Pirita jahtklubis söömas. Mõnus.

Täna siis öölaulupidu:):) Ja varsti on uus wafikas:P

Ülimpositiivsus & umbjoovastus

Ühesõnaga mul oli suve kõige lahedaim nädal üldse. Nimelt toimus Hiiumaal WAF-i laululaager "Laulus on eestit" tuuri raames. Lihtsalt nii palju positiivseid tundeid on seoses sellega, need inimesed on lihtsalt super, kirjeldamatu! Armastan!
Oli ka aeg tegelikult, et midagi positiivsemat tuleks, madalseisus olemisest on kopp, aga midagi nii toredat ei oleks osanud oodatagi. Sain oma akud positiivsust ja häid tundeid täislaetud ja olen kindlasti kordi õnnelikum inimene kui enne laagrisse minekut. Uued tutvused nii lahedate inimestega, magamata ööd, igaõhtused chillüritused, naljad ja totrused... Vend ütles, et ma oleks nagu pool aastat sõjaväes olnud, muust ei oska rääkidagi:D A ma olen rahul, imlselgelt.
Laulmist ja piitsutamist oli palju. Ühel päeval sai proovi tehtud 14 tundi. Seda on ilmselgelt liiga palju ühe päeva kohta, a üldsjuhul piirdusime vaid 6 tunniga päevas. Ööpäevas võiks rohkem tunde olla, enamasti sai magada ca 4-5 h öö jooksul. Aga magama minna ka ei tahtnud. Kolmandal päeval oli juba päris raske, plaanisime varakult magama minna, aga järgmisel hetkel avastasin end Naturally 7 "In the air" lugu õppimast, lihtlsat niisama hobikorras, eem kell oli selleks ajaks juba 3 öösel. Ja nii läksid enamasti kõik ööd. Reede õhtul ei jõudnudki magama, sest peale kontserti oli pidu, mis kestis ja kestis, kell 7 tundus nagu mõttetu magama minna, kui 9 oli juba äratus, laupäevaks ööseks olin üleval olnud 44 tundi järjest. Vahepeal oli veel üks kontsert haapsalus, arvasin, et peale konsat kukun püstijalapealt magama, aga EI. Käisime vahepeal Henri suvilas grillimas ja k 12 öösel läksime uuesti WAF-i. Kohe mitte ei tahtnud lõpetada. Olemine oli nagu zombiel, suht nagu purjus oleks, iga väiksemgi asi ajas naerma ja totrusi rääkima.
Järjekordselt sai tõdeda, et eelarvamused ei roki ja esmamulje võib olla petlik ja uued lahedad inimesed leidsid raja minu südamesse.

Tahtsin öelda ,et MA ARMASTAN TEID ja olen hullupööra õnnelik!!!!




Bert Pringi (kanniga) :P





Jana, supernaine!!!





Norman. Positiivne ja armas.






Vasakult: Britt, Ikevald, Jana, mina ja Rahel







Piperal ja Mari-ANN "MILLISED NAISED!!!" :):):)






Jana ja Berdiga, umbjoovastuses:P







Üks superstaarim kui teine, aga mõlemad Janad.






MINU INIMESED~! ARMASTAN!!!

Tegemistest

Kui aus olla, siis vahepealne eluperiood on üsna nutune olnud. Negatiivseid juhtumisi on olnud üksteise järel jadamisi. Alustades traagilisest juhtumist minu kalli kassiga, kes puhkab nüüd kiisudemaal, vahejuhtumid politsei ja kopsakate rahatrahvidega, jamad autoga ja hiiglaslikud probleemid veel, millest võiks lausa raamatu kirjutada või filmi vändata. Seis on eestikeeli öeldes suht si*t olnud, loodetavasti läheb peagi paremaks.

Muidugi on ka mõnda positiivset olnud. nt see, et minust saab järjekordselt õpilane, sain TLÜ magistriõppesse sisse. Meeleolu aitab tõsta tibu puhkus, oleme roadtrippinud depressiivsetes väikelinnades:P, paar päeva tagasi tõime Lätist päikese eestisse ja veetsime imelised õhtud Haapsalus, Henri megaarmsas majas. 2 viimase nädala jooksul oleme kodus ööbinud umbes täpselt 2 ööd?! Tegemised aitvad pisut mõtteid probleemidest eemale peletada.

Väike pildireportaaž:



Võsul, 7ndas taevas, õigemini selle ees.




Kakumäel päikeseloojangut nautimas (rõõm oli limiteeritud...)



Lidos, väikesel jalutuskäigul peale õhtusööki.




Hommik Lätis




Vanaaegne hõng haapsalus




....ühesõnaga püüan siin vaikselt negatiivsest üle olla ja saada tagasi järje peale.
ps. ega kellelgi pole müüa Pärsia kassi poega? (paberitega vanematelt paberiteta poega, soovitavalt).