Kolmapäev

Eilsest algas eksperimentaalne seebiseriaal, minu elust "Kõigele JAH ehk positiivne mina 2009" Loodan vastu pidada, kui mitte terve elu, siis vähemalt terve jooksva nädala. Ilma et vinguks, muretseks, kiruks, hädaldaks... Kõik mis on, ON positiivne, ka halvad asjad ja üleüldse alati on kuskil kellegil hullem ja on suuremaid muresid/valusid/probleeme, kui need mille pärast inimesed alatasa hädaldavad. Siiani olen edukalt hakkama saanud. Suurim katsumus on muidugi liiklus, sest teadagi, mis teedel toimub... Kõik on TORE ja hea.
Katsumuseks otsustus ka tänane arstil käik, aga see ei murdnud ka mu positiivsust. Pmst oleksin tahtnud reedest tööle naasta, aga kopsupõletik, ei ole just selline asi, mis naksti üle läheb. Enesetunne võib hea olla, aga sisemised näitajad ei pruugi veel korras olla. Nii siis, OI kui POSITIIVNE ma saan veel vähemalt nädal aega kodus "puhata" Jutumärkides just seetõttu, et ma ei ole ju selline inimene, kes paigal püsiks ja kodus ma ka ju koguaeg tegelikult ei ole. Käisin ka siiski seda 3D õudukat vaatamas ja tööjuures oli täna mingi pidu, kuhu ootamatult sattusin ja ühes kohas käisin veel, aga seda ma ei julge siia kirjutada, sest see ei ole kõige normaalsem koht kuhu kopsupõletikuga minna:P

Aga kõik on hea ja kõik on tore. Õhtul lähen herr J.G. ga akustilist live`i kuulama. Esineb päris mitmeid tuttavaid. Positiivsus saab vaid kasvada:)

"Hiigel mäed ei peata mind, jäised teed ei peata mind, ei ka jõgi peata mind, kui hüüad mind siis meelest kaob muu..."

Praegu

Tegelikult on nii, et kirjutada oleks jube palju, aga ma ei tea, kust otsast alustada. Vahepeal on juhtunud/tehtud päris lugematu arv tegusid/asju. Viimase nädala tipphetkeks võib loomulikult pidada "Kopsupõletikku", mis mind on kodu külge naelutanud. Ebanormaalne. Te ei kujuta ettegi, kui raske on tegevusetult kodus vedeleda! NIIIII raske! Õnneks on antibiootikumikuur juba poolepeal, äkki saab neljapäevast tööle kah, inimeste sekka. Ja siis juba edasi normaalse elu juurde. Vähemasti palavik on ületatud 1:0 minu kasuks.
Ja üleüldse tahaks kinno minna, 3D õudukat vaatama, aga no kuidas sa lähed, kui juba poolteist nädalat haiguslehel ja tead väga hästi, et tööjuures tänu sellele nii raske. Ei saa ju funnida ringi haigest peast. Kusjuures, mind ennast see kopsupõletik nii väga ei häirigi, ainult et sõbrad kohtlevad mind nagu surnut. DAAA see on ju kõigest kopsupõletik!
Ja veel: Mu meelest on naistepäev nii tobe päev. Mehed näevad nii halenaljakad oma kohustuslike lilletuutudega välja. Kinkige lilli siis kui ise tahate, mitte vaid selle mõttega, et täna kõik kingivad, ma PEAN ka viima. Suht tundetu värk ju.

Nüüd palun kevadet,
aitäh!