Teistmoodi, parem uus.

Kõik on pidevas muutumises. Need, kes me olime eile, ei pruugi me olla enam homme. Tore on, kui ka enda puhul avastad täiesti uusi külgi. Mingi aeg tagasi vihkasin üksiolemist, päevad veeresid ühelt peolt teisele, kui üks lõppes, oli juba 3 uut ettevõtmist planeeritud. Nädalavahetusel kodusolemine tundus lausa patu või raiskamisena. Nüüd on väärtushinnangud muutunud, rohkem tahaks olla kodus, vähem kuskil kärarikkas kohas. Samuti tahaks rohkem kvaliteeti kui niisama möllu. Kvaliteedi alla võiks liigitada 1) PERE & SÕBRAD 2)hea muusika 3)teater, kino jms
Mõtetes on hoopis teised eesmärgid ja soovid, kui nt aasta tagasi. Tahaks hoopis teisi asju, neid, mis nõuavad riske ja julgust, neid, millest mõni aeg tagasi sai suure kaarega mööda kõnnitud. Aga vat nüüd tahaks...Kõige jaoks on oma koht ja aeg:)
Üleüldse pühendumus on palju olulisem kui tulemus. Või noh tegelikult pühendumusega tulebki hea tulemus. Näiteks võib tuua terve loetelu: laulmise, spordi, kunsti, armastuse vms puhul. Lihtsalt niisama huupi lahmides ei tuleks millestki midagi välja (jättes välja algaja "õnne" ja juhusliku "vedamise")Kvantiteedi asemel rokib kvaliteet!
Ja juba pikemat aega ei jäta ma asju puhtalt juhuse hooleks või viimasele minutile, vaid planeerin asju. It reminds me that broneerisin täna oma Soome-Rootsi reisi ära, nimelt tuleb jälle tšikkidega väike ettevõtmine, 2 ndl pärast sõidame Reelika ja Katiga kruiisima. See on justkui "soojeduseks" aastavahetuse glamuursele üritusele. See on samuti uus lähenemine, sest aastavahtuseni on ju nii palju aega. Tüüpiline mina, oleks selle 30 dets õhtusse jätnud ja siis ka ei suudaks otsustada, et kuhu minna ja mida teha. Ka mina muutun:P

Tahtsin veel öelda, et armastus rokib 1000-ga! Roland, armastan Sind!

Nii.

Praegune nv on 1 neist, mida ma üldse kohe ei oodanud. Mitte, et mingi ebameeldiv kohustus ees seisaks vms, aga just seetõttu, et kuna Roland on tööl 3 pikkka pikkka päeva, samas tahaks niiii väga temaga koos olla.
Eile oli üle pika aja jälle modechill, viimasest on ikka päris palju juba möödas, viimane oligi Tartus ja see oli kevadel.. Bah, eilne oli minu meelest igav. Esimest korda kusjuures, varem pole olnud ja kusjuures põhikontingent oli kohal, aga siiski. Pmst peale 20 minutit läksime Andrusega minema, Hendriku tööjuurde. Panime plaanid paika ja läksime korraks veel tagasi Hiiu piljardisse. Õige pea kobisime kõik allakorrusele, sõime jõime.. osa rahvast oli selleks ajaks meeldivalt napsine, samas kainena kõrvalt vaadates muutus asi juba liiga banaalseks, nii et otsustasime siiski lõplikult ära minna, võtsime sealt veel ühe kuti kaasa ning sõitsime kesklinna, Hendrik ja Triin olid ka selleks ajaks uuesti linna jõudnud.
Istusime mõnusalt Sindbadis, oma seltskonnas ja oli suht hubane ja chill. Panime paika uusaasta plaanid. 31 dets -2 jaan, saab tõenäoliselt möödasaadetud kruiisilaeval, hinnad on muidugi krõbedad (viiekohalised), aga kuna selliselt pole varem aastavahetust tähistatud, siis tuleb ikkagi ära teha.
Sviit on juba broneeritud! Loodan, et tuleb "tormivaba" öö:P
PS, kes soovivad ühineda, siis palun!;)

parem, vasak

Minu bloogerdis tegi läbi väikese uuenduskuuri ja picasa pildialbumisse liasin samuti mõned uuemad albumid. Jube hea see picasa web, seal saab albumitele ka keelu peale panna, mida nt avalikult jagada ei soovi. Hea mõte mu meelest. Aga avalikke PILTE saab klikkides lingile;)

"Algul ei saa vedama, pärast ei saa..."

Viimasel ajal pean aina rohkem lugu vaikusest ja rahust, ei viitsi kuhugi välja pubitama ja ammugi mitte klubitama minna. Esiteks seetõttu, et seal ei kuule mitte midagi, head muusikat nagunii ei lasta, inimestega ei saa suhelda, või siis on vestlused nii pinnapealsed. Ühesõnaga ei viitsi eriti end välja ajada, sõpradega ja lähedastega on palju mõnusam koos olla ja hubaselt kuskil vaikses kohas istuda ja nt vesipiipu popsida.

Kusjuures viimasel ajal oleme oma vessarit jälle tihemini suitsema pannud.
Eile oli ka selline suur lebotmise isu. Peale WAF-i käisime tegelikult Ülemiste hiinakas söömas, pärast Viru keskuses investeerimismessil ja Rahva Raamatu poes, aga hiljem oligi selline tunne, et midagi ei viitsi teha. A kuna telefon lakkamatult helises ja pidevalt küsiti, et mis õhtul teeme, kuhu läheme ja üleüldse, mis plaanis, siis tundus kõige õigema valikuna sõita Murastesse Mihkli ja Martini juurde sauna. Tegelikult algselt pidime minema Liina juurde Aserisse sünnipäevale, aga enne kui auto paranduses ära käib, ei saa pikki sõite ette võtta, seega jäi Aserisse minek siiski ära.
Eilne olemine oli chill ja nagu eestlasele omane, et algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama... Kusjuures igal hetkel leiab tõestust see, et eestimaa on hernetera ja kõik tunnevad kõiki, käivad samades jälgedes ja üldse...
Mihkli ja Martini juurde pidid algselt tulema "mõned" inimesed, aga sarnaselt Rolandi sünnipäevaga, kuhu pidid ka ainult mõned tulema, kogunes lõpuks kokku majatäis rahvast. JA mina, kes ma alguses üldse kuhugi minna ei viitsinud, olin seal vist üldse kõige kauem (jättes välja need inimesed, kes ööseks sinna jäid) Muidugi Mihkel oli nõus mulle terve oma toa loovtama, et ööseks jääksime, aga oma kodu on ikka kõige parem ja kainekas Kermo oli meil nagunii käepärast võtta.
Mihkli ja Martini sauna eesruumis on täpselt selline korvmööbel, mida olen poes imetlenud ja vaimusilmas oma tulevase korteri rõdule, vesipiibu nurgakesse kujutanud. Ja tahtmine oma kodu ja selle korvmööbli ja vesipiibu nurgakese järele aina suurenes:P Küll jõuab, ma olen selles üsna üsna kindel;)
Aga, et kõik asjad siin maailmas tasakaalus oleksid, tuli tänane päev (kohustuslikult) maha magada (loe: vedeleda). Korra käisime väljas söömas, aga ülejäänud aeg on süüdimatult jalad seinal mööda saadetud. Aga hea boonus on see, et homme on vaba päev, see on nagu nädalavahetuse pikendus või nii:P Äge!

Kes ütles mjäu?

Teine koolituspäev on seljataha jõudnud, one to go! Ma üha enam veendun selles, et täiskasvanud ei erine üldsegi mitte põhikooli õpilastest (mitte halvas mõttes, minu meelest on see üpris armas isegi:) Samasugused tüübid on ka 40+ vanuses õpilaste* seas nagu põhikooliaegadel- kes itsitab, kes segab, kes istub ainult tagumises pingis, et saaks tegevustest viilida ja isegi tukastada, mõni viskab sarkastilisi nalju vastassoost lektori kohta (õpilaste rollis siis eranditult kõik naised, lektoriteks teiste seas oli 3 meesterahvast), osad panid lihtsalt nimed kirja ja lasid jalga (kusjuures tunnistan pattu!- viimast esitajat ei jäänud küll kuulama, siiski oli mul mõjuv põhjus ära minemiseks)
Aga üldiselt on asi läinud asja ette, esiteks need samad inimesed on superÄgedad ja omavahel oleme 2 päeva ja koostegemiste kaudu päris tuttavaks saanud. Teiseks, kursus on rahvusvaheline ja peamiselt inglise keeles- miks see hea on? No selleks, et saaksime õppida ka neilt inmestelt, kes on väljaspool eestit ja saame uusi ideid uuest kontekstist, eestis on ikka ühed ja samad inimesed, kes räägivad ühtedel ja samadel teemadel, mis hakkavad vaikselt ammenduma- kuigi jah Turovski loeng oli ka huvitav. Kusjuures tahakski siinkohal reflekteerida, et inimesed võivad ikka niiiiii haiged olla, et paha hakkab ja tekib küsimus, kust küll selline kurjus (võid lugeda ka: lauslollus) tuleb.Nimelt Turovski on ju teada tuntud zooloog ja töötab ka loomaaias, siis ta rääkiski, et loomaaias käib ka palju selliseid inimesi, kes loomadele halba tahavad teha, nt, kes annab ahvidele välgumihklid, et nood ennast ära kõrvetaks või toidavad elevanti saiaga, mille sisse on peidetud žiletiterad. Täiesti haige mu meelest! See tuletab paratamatult meelde TORUSIILI lugu. Vastik!
Aga, et mitte nii negatiivselt lõpetada, siis koolitus oli ka selles mõttes positiivne, et tutvusin Rootsi Linköpingu University doktoriga, kes pakkus mulle võimalust seal koolis MA õpinguid alustada (pean mainima, et rohkem eestlasi seal koolis pole, seal õppida oleks päris äge, i guess... rahvusvaheline seltskond, kogemus, õppimine tasuta, kui saab ka stipi, siis ka elamisraha olemas) Pean tõsiselt seda asja mõtlema, sest tegelikult kirjutasin kunagi, et ilmselt sügisest 2007 tallame juba välismaa mulda, aga oleme ju endiselt siin- asjade kulgemise tõttu: Tokkot seob siin lõputöö, kui see saaks tehtud, siis võiks ju sügisest selle triki ära teha, aga ei tea ju kuidas asjad selleks ajaks kulgenud on (selliseid eestiga "siduvaid" plaane on ju ka, aga neist ma teiega ei räägi;) Aga kaatsen vähemalt applicationid ja asjad õigeaegselt esitada, sest loobuda saab ju alati, aga kui alguses juba ree pealt maha jääd, siis pole ju midagi teha, vähemalt daatumid on teada ja vajalikud kontaktid olemas, samuti ka mitme "kõrge" inimese toetused:) Võimalus oleks ju luks! A ma ei hakka midagi lubama, asjad lähevad nagunii nii, kuidas nad minema peavad:)

Mjäu!

Vaadates

...tagasi eilsele, siis sai peetud minu musikese 23-s sünnipäev. Rahvast käis läbi päris palju, uskumatu, et meie pisikene ühetoaline nii palju inimesi üldse ära mahutas (üldiselt võiks korter suurem olla küll, hakkab juba vaikselt kitsaks jääma...) Õhtu möödus sekundina, inimesed olid rõõmsad ja rahul. Fun. Hea meel oli paljusid üle pika aja näha ja chillida.
Plaan oli tegelikult jägermeistrile päkad silma ajada, aga millegipärast läks õhtu ni kiresti mööda, et piirdusin vaid ühe kokteiliga, aga minu kaaslane (Jüri G, kellega eelnevalt sai kokku lepitud, et tuleb jäägrilaks..) lõpetas igatahes nii, et hommikul ta õigeks ajaks tööle ei jõudnud:P A mis siis:P Lõpp hea, kõik hea:)
Aga mis siis ees ootamas on: 2 tööpäeva+ 3 pikka pikka koolituspäeva, aga üritaks jõuda veel Raplasse, kassile süsti tegema ja samuti ühele soolaleivapeole, kindasti ei taha ma puududa ka WAF-ist (ühe tunni olen puudunud, tänu sellele Soome šhoppingule), a hull energia on sees ja oma asjad planeerin nii ,et WAF-i pean ma jõudma! Ja laupäeval on lauluväljakul kassinäitus, olen kohal! Pärast seda sõidame Haiba ja ilmselt jääme sinna, esialgsete plaanide kohaselt.

Sügis on niiii ilus. Ei saa mainmata jätta:)

Ei ma mõista

Kas igasuguste registratuuride tädid peavadki nii ebaviisakad ja põhjuseta ärritujad olema? Kõik on nagu ühe vitsaga löödud! Ma olen üllatunud siis kui hea kohtlemise osaks saan- ükskord juhtus: siis kui breketeid käisin panemas, Tallinna Hambapolikliinikus. Aga muidu on küll kõik sellised pahurad ja turtsuvad olnud. Ise olen küll heas meeleolus ja rõõmsalt nende poole pöördunud, ei esita neile mingeid lisaküsimusi ega midagi, aga ikka nad plärtsuvad ja turtsuvad.
Täna näiteks käisin eriarsti vastuvõtul ja vajasin seda personaalkaarti, mis registratuurist saab + pidin maksma visiiditasu. Kui minu number blinkima hakkas pöördusin viisakalt tädi poole, kes samal ajal laia lõuaga haiguas ega isegi kätt suu ette pannud ja kui lõpuks suu kinni sai, siis hakkas kohe kärkima, et miks ma ENNE visiiditasu ära ei maksnud. Millal enne? Kui ma 2 minutit tagasi alles tulin ja mu visiit hakkab alles 10 minuti pärast. Peaksin maksma siis kui aja kinni panen? See oli miskine poolteist kuud või isegi rohkem tagasi- selle ajaga võib ma ei tea mida juhtuda. Pealegi olen ma alati alles siis maksnud kui visiidile lähen. Ja kõik teevad nii, mingit muutust nende töökorralduses ka pole olnud, vähemasti sellest pole kuskil teavitatud. Mida iganes! Peale selle riidles ta ühe meeldiva vanaprouaga, kes reipalt püsti seisis ja oma järjekorda ootas- talle nähvas tädi ,et "Mis te SEISATE, istuge ja oodake oma järjekorda!"... sellisel nõudlikul ja viriseval toonil. Pmst täiesti mittemillegi eest sai proua riielda, ta isegi ei puutunud sellesse registratuuritädisse, sest ta ootas hoopis teises järjekorras. Mõttetu kärkimine.
Arsti kabinetis selgus järgmine segadus, et registratuuritädi oli andnud kella 8.15- le 2 aega. TORE! Arstid olid pahased registratuuritädi töö peale ja õigustatult, sest see muudab ju terve päevakava nihkesse juba hommikust peale. Pealegi peavad nad ju ajad kohe programmi sisestama ja eksitust ei saaks teoreetiliselt juhtuda, ometi oli meil mõlemil registraturitädi allkirjaga paber, ajale 8.15.
Ma saan aru ,et palk on väike, töö on rutiinne ja muu selline, aga siiski inimene teeb ju ise enda valikud ja keegi ei sunni seal töötama ja patsiente tümitama. Töid on teisigi ja töötajaid samuti- tahaks natuke rohkem inimlikkust või kui seda on palju palutud ,siis võtaks natuke rohkem neutraalsust ja vähem subjektiivseid hinnanguid ja emotsioone. Ma usun, et neil endil oleks ka kergem kui nad päevas palju vähem kordi kärgiks ja närvirakke jääks ka rohkem alles:P
Aga arstist rääkides, siis pani ta mind muretsema. Ei teagi mida mõelda, nädala pärast uuesti, siis saab vastused ja selguse. Arst iseenesest oli meeldiv ja tore!

Naturally Seven accapella on the Paris Metro

Kui meie bussides või trollides selline jämm käiks, oleks ma nõus iga kell bussiga sõitma:P Ülikhuul! Meie Noorkuule teeb ikka pika puuga ära. Hakka või hip-hipi kuulama (=
I can feel it comin`in the air tonight!