Positiivsus tõmbab enda poole positiivsust, nii ongi! Hommikul rõõmsana ärgates, muutus rõõmsaks terve päev. Esiteks hommikul helistas P. ja ütles, et mind olla kiidetud, teatud asjade pärast. Ma tean, et südames nad natuke on kõhkleval seisukohal ja mingil määral on mul vaja end nende ees tõestada. Nii, et positiivne äratundmine ka nende endi jaoks. Tore!
Kui P. helistas, polnud end veel ülesse ajanud, vaid vedelesin alles voodis. Vaatasin ka kirjad üle- Maaja oli saatnud 2 kirja, mõlemad hästi mõnusad pakkumised: esiteks, kuna diplomitöö oli parimate seast, siis kutsuti mingil konkursil osalema. Olin nõus, pean vaid mingid formaalsed avaldused ära täitma. Võiks ju küll mingi väikse papi saada selle "suure" vaeva eest:P Teiseks arvas ta, et oleks hea, kui läheksin esmakursuslastele koolielust rääkima, osakonna peole vms. Pean selle kiiremas korras ära otsustama, ilmselt lähen ikka, mis mul selle vastu saaks olla. Pealegi on see kolmpäevasel päeval, see on hea. Sest komapäeviti saan oma tööaegu hästi sättida.
Kohe kohe tulevad Viivika ja Lemme siia ja hakkame proovi tegema. Ei suuda ära oodata:) Seni teengi siin aega parajaks! Ahah, teate, unustasin öelda, et olen ikkagi sügisest õpilane edasi:) Kool pole küll selline, kus pliiats näpus ja paber peos tarkusi üles kirjutatakse, vaid nüüd õpin (algselt poole kohaga) laulmist Maikeni juures- WAF-is:) Poole kohaga tähendab, et väiksema koormusega. Kusjuures, kes mäletab, siis kevadel juba pidin katsetele minema, aga kuna mul oli täpselt samal päeval ja samal kellaajal Pulleritsuga kohtumine ja ajaga oli juba suht kriitiline, siis tookord sinna ei jõudnudki. Aga hea meel on ikka, et nüüd seal käima hakkan!
Katsetel oli eriti äge, valisin looks Koit Toome- allikas (Minu meelest üks ilusamaid eestikeelseid lugusid, selline salapärane ja kaunis ning ei ole nii imal nagu enamus popmuusikat siin eesti maastikul) Harjutasime seda lugu Jüriga paar korda (no esimene kord läks käest ära, sest sattusime 4 tunnisele jutusoonele) aga üldiselt oli plaanis seda kitarri saatel teha, mida me ka tegime (muuhulgas). Kui "komisjoni" ette asusin ja mainisin, et laulan "Allikat", siis läksid inimestel silmad särama ja näod naerule, kellelegi pidavat see lemmik laul olema. Hakkasime pihta, siis tuli komisjonist üks noormees klaveri taha ja hakkas kaasa mängima- see oli nii ilus, hästi ilus saade oli ja tüdrukud komisjonist laulsid bäkki:) Selline mõnus 3 minutit chilli laulu. Heh, tokko oli ukse taga ja ei saanud midagi aru, et mis mitmehäälsus ja klaverimäng need veel olid, pidime ju kitarri saatel tegema. Aga mõnus!:P
Homme pidime sõpradega minema Kasemetsa, hõljukiga sõitma ja suvelõpupidu pidama, aga ilm on nii kehv, et ei teagi, mis saab. Väljas ei tahaks olla, hõljuk jääb seekord ilmselt ära ja peame end sisetingimustesse seadma, aga pole hullu:)
Jüri S. kutsus laupäeval veel tenniseturniirile, khm päris tore oleks ju Kristiina Ojulandile tennises pähe teha:P Või isegi kaotada..:D Vaatab ja mõtleb veel. Kõik oleneb homsest, kuhu me lõpuks maandume...
Täna poes oli ka mõnus juhtum. Ma olen jälginud, et viimasel ajal on inimestel nii kiire ja kõigil on nii pohh*i, jooksevad otsa, ei vabanda ega midagi. Ja üldse kõiksugu muud taolised asjad, millest järeldub, et võõrastest inimestest eriti ei hoolita. Täna oli nii ,et jätsin oma käru natuke eemale, sest lihade vahes olid inimesed kärudega puntras ja liikusid nagu muuseumis, pikalt vaadates ja aegleuubis liikudes, siis otsustasigi mitte sinna trügida ja käru eemale jätta, oma käekoti jätsin ka sinna. Siis, hetk hiljem tuli mu juurde 1 naisterahvas ja küsis, kas see on minu käru. Vastasin, et jah, siis ta hakaks rääkima, et ei ole hea mõte kotti nii jätta, et tänapäeval on igasuguseid inimesi, kes selliseid asju just poes passivadki, et oleksin ettevaatlikum ja võtaksin parem koti endaga alati kaasa. MA tean ,et tal oli õigus, aga ikkagi on nii ,et senikaua, kui pole omal nahal kogenud, siis ei õpi, aga kui midagi juhtub, siis on juba hilja ahhetada. Nii tore, et inimesed märkavad ja JULGEVAD tulla ütlema ja tähelepanu sellele suunama. Respekt!
Täna on hästi positiivne päev olnud, vähemasti mu tuju on 150% laes olnud! Lemme ütles ka, et ma näen täna kuidagi hoopis teistsugune välja, teistsuguse hoiaku ja olemusega. Positiivsus ruulib!
Tegelikult on nii ,et vinguda annab alati, aga oma aega võiks rohkem positiivsusele pühendada! Endal parem ja teistel ka:)
Armastan inimesi!
Vips:)
neljapäev, 30. august 2007
teisipäev, 28. august 2007
Wippikas!
Pool tööpäeva veel ja siis võin mina nädalavahetuse mõtteid hakata mõlgutama:) Tjah, see 2,5 päevane töötsükkel võib isegi meeldima hakata, eriti, kui pikalt puhata saab. Tänase seisuga on mul 5 ja pool vaba päeva, wippikas. Tööle lähen ilmselt alles teisipäeval! Pean ikka mainima, et mulle NIIIII väga meeldib ja olen väga väga rahul! Aeg lendab täiesti linnutiivul ja koguaeg on huvitav ja erinevalt huvitav. Praeguse seisuga olen kõigega rahul, ma ei tea ,kui millegi üle virisema peaks, siis ma ei tea, mis see oleks.. (???) Polegi nagu midagi, muidugi palka võiks alati rohkem olla, ükskõik, kui suur see summa oleks:), teada värk ju. Enivei, ma olen rahul!
Peale selle on meil reedel üks lisaots. Kes käis, see mäletab kindlasti Sindbadi kokteilikat
, kuna see asi õnnestus suht hästi, saime veel mingi esinemispakkumise. Reede hommikul (mingi piduliku aktuse raames) esineme Hermese hotellis, suht OK summa eest:P Mnjah, pole paha;) Ahah ja saladuskatteloori kergitades võib öelda, et tegelikult esineme selle sama kavaga veelkord ka vanalinnas ja Jüri orkunnis mingi päris korraliku ülesvõtte tiimi selle jaoks, et asi ka ilusasti helikandjale saaks!:) Eelmiseks korraks juba laenutasime korraliku tehnika, ainult pillidel olid natuke kehvemad mikrid, seekord plaanis ka need välja vahetada.
Reede hommikul siis teeme asja ära ja õhtul+ ka nv järgmis(t)el päeva(de)l tähistame sõprade keskel suve lõppu ja sügise algus. Tegelikult oli meil isegi 2 väga head plaani, aga nende jaoks on vaja ilmataadi heldusele loota, aga viimased päevad on natuke külmemat külge näidanud, et peab vist mingi varuvariandi välja mõtlema(!)Aga me saame kindlasti hakkama! Ja ilm on viimane asi, millele mõelda ja mis tuju võiks rikkuda.
Vahepeal on palju toimunud, peaks märkmikust järgi vaatama, kus ja mis täpselt oli. Aga see blogi asi on ju mu enda jaoks ja mis ma ikka loetlen. Piltidelt vaatan ja meenutan, kui vaja on. Loetelusid ei viitsi siit ju keegi lugeda, ka ma ise mitte:P
Aga tahaks veel ühte asja rääkida- seda, et ma saan varsti oma tibatiisukese kiisukese kätte!!!:) 7.07.07 sündis, st, et ta saab õige peatselt 2 kuuseks ja ma saan ta endale! Eile nägin ka teda, pildi pealt siis... Helen helistas ja üllatus üllatus, küsimuse peale "KUS OLED?" vastates "Teisel pool teed!" oli päris hea kokkusattumus ja nii siis haarasingi Helenil varrukast ja ta näitas mulle kiisu pilte. Hästi armas sinakas pärslane. Numps!
Elu on vahukomm! Ja mina olen õn444elik!:)Wippikas!
Peale selle on meil reedel üks lisaots. Kes käis, see mäletab kindlasti Sindbadi kokteilikat
, kuna see asi õnnestus suht hästi, saime veel mingi esinemispakkumise. Reede hommikul (mingi piduliku aktuse raames) esineme Hermese hotellis, suht OK summa eest:P Mnjah, pole paha;) Ahah ja saladuskatteloori kergitades võib öelda, et tegelikult esineme selle sama kavaga veelkord ka vanalinnas ja Jüri orkunnis mingi päris korraliku ülesvõtte tiimi selle jaoks, et asi ka ilusasti helikandjale saaks!:) Eelmiseks korraks juba laenutasime korraliku tehnika, ainult pillidel olid natuke kehvemad mikrid, seekord plaanis ka need välja vahetada.Reede hommikul siis teeme asja ära ja õhtul+ ka nv järgmis(t)el päeva(de)l tähistame sõprade keskel suve lõppu ja sügise algus. Tegelikult oli meil isegi 2 väga head plaani, aga nende jaoks on vaja ilmataadi heldusele loota, aga viimased päevad on natuke külmemat külge näidanud, et peab vist mingi varuvariandi välja mõtlema(!)Aga me saame kindlasti hakkama! Ja ilm on viimane asi, millele mõelda ja mis tuju võiks rikkuda.
Vahepeal on palju toimunud, peaks märkmikust järgi vaatama, kus ja mis täpselt oli. Aga see blogi asi on ju mu enda jaoks ja mis ma ikka loetlen. Piltidelt vaatan ja meenutan, kui vaja on. Loetelusid ei viitsi siit ju keegi lugeda, ka ma ise mitte:P
Aga tahaks veel ühte asja rääkida- seda, et ma saan varsti oma tibatiisukese kiisukese kätte!!!:) 7.07.07 sündis, st, et ta saab õige peatselt 2 kuuseks ja ma saan ta endale! Eile nägin ka teda, pildi pealt siis... Helen helistas ja üllatus üllatus, küsimuse peale "KUS OLED?" vastates "Teisel pool teed!" oli päris hea kokkusattumus ja nii siis haarasingi Helenil varrukast ja ta näitas mulle kiisu pilte. Hästi armas sinakas pärslane. Numps!
Elu on vahukomm! Ja mina olen õn444elik!:)Wippikas!
..saatanast?
Tšeki kannu! Ma olen Maxi selle kannu pärast ikka natuke mõnitanud (omavahelise naljaga loomulikult). Esiteks selle kannu retro välimuse pärast ja teiseks ulmelise hinna suhtes, mis on mingi 4 kordne võrreldes kaasaege või tänapäevase keraamilise kannuga. A no see selleks, AGA nüüd see kann näitab oma õiget nägu. Ei oleks vist tohtinud seda kannu narrida:/
Kui muidu ei näe, siis zuumi!!!
Kui muidu ei näe, siis zuumi!!!
pühapäev, 26. august 2007
kolmapäev, 22. august 2007
mõned päevad veel suves
Imelik on olla, et kooli ei pea minema. Tahaks osta kooliasju ja näha kuraõdesid ja neid toredaid õppejõude. Üldse pole sellist tunnet, et nüüd ei peagi kooli minema. Ostsin täna päeviku ära, ikka läheb vaja ju. Samuti ostsin tintekaid ja pliiatseid jms, täpselt nagu valmistuks kooliks. Aga kes teab, vbl lähen sügisest uuesti kooli, laupäeval on katsed- raskeks läheb 120 inimese hulgast 20 sekka jõuda, suhtun kuidagi skeptiliselt sellesse, aga eks kõik ole peale laupäeva selgem.
Täna käisin uues töökohas, tutvusin töökaaslastega, vaatasin koha üle. Tunne on hea! Ma olen rahul, väga! Teadsin juba suve alguses, et mind oodatakse: kiri, milles seisneb, et osutusin konkursil valituks seisab juba ammu riiulil. Vahepeal on tulnud palju uusi pakkumisi, üks oli päris ahvatleva palganumriga ja töötingimustega, ainuke mure oli see, et asukohaks oli Pärnu. Teised pakkumised olen eemale tõrjunud või viisakalt ära öelnud. Kuna ma juba poolenisti tean neid inimesi seal uues kohas ja õhkkond on see, mis on olulisim, siis ei olnud kahtlustki, et võiksin kuhugi mujale minna. Rääkisime täna juba projektidest. Hästi huvitav! Tahaks juba täiega olla rakendatud ja tegeleda selliste asjadega ja areneda jne.
Kusjuures homme ja ülehomme vaatan teiste kõrvalt ja esmaspäevast või teisipäevast olen juba täiskohaga tööl. Ma ei tea, kas suudan harjuda, et ainult 2,5 päeva nädalas peab tööl käima. Tahaks ikka E-R kõik päevad tööl olla, mis ma ikka niisama passin. Samas pean arvestama, et kui kooli saan, siis see võtab ka oma aja.
Aga üldiselt Tahaks juba tööle! Ei oska nagu paigal istuda:)
teisipäev, 21. august 2007
Ühest uuest kogemusest
Inimestel on kivistunud arusaamad. Minul ka, ma olen ju ka kõigest inimene. Näiteks mul oli kivistunud arusaam kirikust. Ja ma usun, et paljudel teistel võib see samasugune olla. Ma olen küll ristitud, aga kirikus käin harva- jõuludel, pulmades ja matustel. Kirikust on jäänud selline mulje, kus inimestele poogitakse jutluste kaudu mingeid arusaamu (õigest ja valest, sellest mida tohib teha ja mida mitte..), kus käivad tumedates riietes, nutvad vanainimesed, kus õpetaja räägib poollauldes ja millest keegi nagunii mitte midagi aru ei saa (peale nende nutvate mutikeste siis). Ühesõnaga selline tume ja masedav koht, nö pühapäevainimese jaoks, pulmapäevad on kuidagi teistsugused. Aga üldiselt arvasin, et seal käivad natuke imelikud inimesed, või siis kui käibki mõni normaalne, siis keerab ta ikka mõne aja pärast kreisiks ära.
Aga:
Sattusin mina siis läbi juhuse pühapäeval kogudusse. Kuidas ja miks? Helistas sõbranna, et üks meie ühine tuttav laulab seal oma bändiga, et tulge kuulama. Ainuke point oli selles, et esinemine hakkas juba 5 minuti pärast:D Aga olime nagunii linnas ja pärast asjade ajamist, otsustasimegi kuulama minna. Natuke imelik tundus, sest olin teksades, pluus ja kingad olid küll viisakamad, aga siiski kuna ma ei olnud kursis üldse sellega, mis seal toimub ja kuidas seal olla, siis tundus,et äkki poleks sobilik teksades sinna sisse sadada. Aga mis seal ikka, uudishimu oli suurem ja tüdruk, kes seal esinema pidi laulab liiga hästi, et sellest ilma jääda, siis seadsimegi sammud riietusest hoolimata koguduse suunas.
Jõudsime kohale, kui "asi" oli umbes poole peal. Ruum oli täiesti tavaline, heledates toonides, mahe, hubane. Ei olnud seal mingit altarit, ühtegi jumala pilti ega kristlikku sümbolit. Otse vaates jäi meie ette suur lava ja kahel pool lava ääres olid tavalised (kuid väga mugavad) toolid. Inimesed, kes seal olid, olid noored- lasin pilgu ringi käima, no vanim neist võis olla mingi 24-25 aastane äkki. Ühesõnaga noored inimesed kõik, seal oli neid igasuguseid, kottpükstes sirgete nokkadega nokkmütsides räppareid, dressides sportlasi, viimase moemalli järgi riietuvaid beibesid jne.
Laval olid parasjagu esinejad. Mängis kaks kitarri ja vokaal oli kolmehäälne ja väga professionaalne. Lood ise olid kergelt kristliku alatooniga, kui neid kuskil teistes tingimustes kuulata,siis mõni võiks arvata, et tegu on tavaliste poplugudega, mis on kirjutatud armastusest, aga tegelikult on need pühendatud millelegi kõrgemale, teadagi, Jumalale. Aga lood ise olid väga lüürilised ja imeilusad, sõnad jooksid grafoprojektoriga seinale ja inimesed laulsid kaasa. Nad tegid umbes paar lugu, siis tuli noorte ette(külalis) koguduse juht, ma ei mäleta, mis kogdusest ta oli, igahates mees oli mustanahaline ja kõneles inglise keeles ja meeletult emotsionaalselt ja huvitavalt. Ta rääkis täiesti tavapärastest asjadest, nagu sellest, et inimestel on alati kiire, aga tuleks leida aega ka lihtsalt selleks ,et mõelda omi mõtteid, et olla vait, mitte pidevalt laterdada. Et lasta juhtuda sellistel asjadel, mida ei ole planeeritud, mitte mõelda pidevalt sellele, et mida teised arvavad, kuidas ma välja näen, kuidas ma teen seda või teist asja ja üldse.. mitte nii palju pabistada tühiste asjade pärast. Ta pani päris hästi mõtlema, just selliste tavaliste asjade üle. Ta ei rääkinud sellest, et inimesed peaksid palvetama vms, ei surunud midagi peale... Ma ei tea seal oli üldse kõik teistmoodi kui ma oma kivistunud mõtetes arvasin olevat.
Kui ta lõpetas, siis laulis bänd veel paar lugu ja siis pandi peale mingi tümakas. Ja inimesed lihtsalt rääkisid omavahel juttu, üldse mitte selle jutluse teemadel, vaid niisama. Tutvusime ka paari inimesega, nägime ka mõnda tuttavat Arte aegadest, saime teada, et selle koguduse päris juht tegeleb lumelauaspordigajne Ühesõnaga kõik oli midagi hoopis muud, kui oma vaimusilmas ette olin osanud kujutada. See kogemus murdis müüdid mu ettekujutlusest ja mul on selle üle hea meel. Tõsiselt huvitav kogemus oli. Need noored käisidki seal selleks, et lihtsalt ühel hetkel (toimub kord kuus) aeg maha võtta ja lihtsalt mõelda ja olla.
Eile sain Jüriga kokku, pidime kahekesi proovi tegema, aga asi lõppes nii ,et mingi 45 minutit vbl harjutasime lugu ja siis lihtsalt rääkisime ja rääkisime...Rääkisin sellest, mida seal räägiti jne, arutlesime igasugustel teemadel ja jõudsime palju selgemate arusaamadeni. Ühesõnaga selle tulemusel saame mõnest inimesest paremini aru, miks ta on just nii teinud ja miks ta teist asja nt ei tee jne. Kokku vist rääkisime 4-5 tundi. Ja see oli vajalik nii tema kui minu jaoks. Palju kergem on! Rääkimine aitab.
Ma arvan, et ilmselt lähen järgmine kord ka kuulama, Jüri lubas ka kaasa tulla. Ja isegi kui ma ei lähe sinna, siis on vähemasti minu arusaam muutunud ja ma ei vaata neid inimesi kui krisisid, vaid kui täiesti tavalisi inimesi. Ja üks mõte, mis jäi veel meelde, et keegi ei ole täiuslik ja igal inimesel on omad puudused ning pigem olla Sina ise, koos oma puudustega, kui üritada näida keegi, kes on teistest üle, parem, sest kõik on tasakaalus ja järgmisel hetkel on kukkumine topelt valus!
Mina igahates olen natuke parem inimene kui enne:)
Aga:
Sattusin mina siis läbi juhuse pühapäeval kogudusse. Kuidas ja miks? Helistas sõbranna, et üks meie ühine tuttav laulab seal oma bändiga, et tulge kuulama. Ainuke point oli selles, et esinemine hakkas juba 5 minuti pärast:D Aga olime nagunii linnas ja pärast asjade ajamist, otsustasimegi kuulama minna. Natuke imelik tundus, sest olin teksades, pluus ja kingad olid küll viisakamad, aga siiski kuna ma ei olnud kursis üldse sellega, mis seal toimub ja kuidas seal olla, siis tundus,et äkki poleks sobilik teksades sinna sisse sadada. Aga mis seal ikka, uudishimu oli suurem ja tüdruk, kes seal esinema pidi laulab liiga hästi, et sellest ilma jääda, siis seadsimegi sammud riietusest hoolimata koguduse suunas.
Jõudsime kohale, kui "asi" oli umbes poole peal. Ruum oli täiesti tavaline, heledates toonides, mahe, hubane. Ei olnud seal mingit altarit, ühtegi jumala pilti ega kristlikku sümbolit. Otse vaates jäi meie ette suur lava ja kahel pool lava ääres olid tavalised (kuid väga mugavad) toolid. Inimesed, kes seal olid, olid noored- lasin pilgu ringi käima, no vanim neist võis olla mingi 24-25 aastane äkki. Ühesõnaga noored inimesed kõik, seal oli neid igasuguseid, kottpükstes sirgete nokkadega nokkmütsides räppareid, dressides sportlasi, viimase moemalli järgi riietuvaid beibesid jne.
Laval olid parasjagu esinejad. Mängis kaks kitarri ja vokaal oli kolmehäälne ja väga professionaalne. Lood ise olid kergelt kristliku alatooniga, kui neid kuskil teistes tingimustes kuulata,siis mõni võiks arvata, et tegu on tavaliste poplugudega, mis on kirjutatud armastusest, aga tegelikult on need pühendatud millelegi kõrgemale, teadagi, Jumalale. Aga lood ise olid väga lüürilised ja imeilusad, sõnad jooksid grafoprojektoriga seinale ja inimesed laulsid kaasa. Nad tegid umbes paar lugu, siis tuli noorte ette(külalis) koguduse juht, ma ei mäleta, mis kogdusest ta oli, igahates mees oli mustanahaline ja kõneles inglise keeles ja meeletult emotsionaalselt ja huvitavalt. Ta rääkis täiesti tavapärastest asjadest, nagu sellest, et inimestel on alati kiire, aga tuleks leida aega ka lihtsalt selleks ,et mõelda omi mõtteid, et olla vait, mitte pidevalt laterdada. Et lasta juhtuda sellistel asjadel, mida ei ole planeeritud, mitte mõelda pidevalt sellele, et mida teised arvavad, kuidas ma välja näen, kuidas ma teen seda või teist asja ja üldse.. mitte nii palju pabistada tühiste asjade pärast. Ta pani päris hästi mõtlema, just selliste tavaliste asjade üle. Ta ei rääkinud sellest, et inimesed peaksid palvetama vms, ei surunud midagi peale... Ma ei tea seal oli üldse kõik teistmoodi kui ma oma kivistunud mõtetes arvasin olevat.
Kui ta lõpetas, siis laulis bänd veel paar lugu ja siis pandi peale mingi tümakas. Ja inimesed lihtsalt rääkisid omavahel juttu, üldse mitte selle jutluse teemadel, vaid niisama. Tutvusime ka paari inimesega, nägime ka mõnda tuttavat Arte aegadest, saime teada, et selle koguduse päris juht tegeleb lumelauaspordigajne Ühesõnaga kõik oli midagi hoopis muud, kui oma vaimusilmas ette olin osanud kujutada. See kogemus murdis müüdid mu ettekujutlusest ja mul on selle üle hea meel. Tõsiselt huvitav kogemus oli. Need noored käisidki seal selleks, et lihtsalt ühel hetkel (toimub kord kuus) aeg maha võtta ja lihtsalt mõelda ja olla.
Eile sain Jüriga kokku, pidime kahekesi proovi tegema, aga asi lõppes nii ,et mingi 45 minutit vbl harjutasime lugu ja siis lihtsalt rääkisime ja rääkisime...Rääkisin sellest, mida seal räägiti jne, arutlesime igasugustel teemadel ja jõudsime palju selgemate arusaamadeni. Ühesõnaga selle tulemusel saame mõnest inimesest paremini aru, miks ta on just nii teinud ja miks ta teist asja nt ei tee jne. Kokku vist rääkisime 4-5 tundi. Ja see oli vajalik nii tema kui minu jaoks. Palju kergem on! Rääkimine aitab.
Ma arvan, et ilmselt lähen järgmine kord ka kuulama, Jüri lubas ka kaasa tulla. Ja isegi kui ma ei lähe sinna, siis on vähemasti minu arusaam muutunud ja ma ei vaata neid inimesi kui krisisid, vaid kui täiesti tavalisi inimesi. Ja üks mõte, mis jäi veel meelde, et keegi ei ole täiuslik ja igal inimesel on omad puudused ning pigem olla Sina ise, koos oma puudustega, kui üritada näida keegi, kes on teistest üle, parem, sest kõik on tasakaalus ja järgmisel hetkel on kukkumine topelt valus!
Mina igahates olen natuke parem inimene kui enne:)
pühapäev, 19. august 2007
tripist
Teisipäeva hommik algas kiirema pakkimisega, kodinad said kokku ja kimasime veel Kaupmehe laost läbi, et viimased asjad kaasa osta, siis edasi Automaailmasse, et õhufilter ära vahetada (ma oskan seda ise teha:P), siis pidime hakkama Ikla poole sõitma, aga LOOMULIKULT ununevad mõned asjad koju, nagu nt taskulamp, a noh selle pärast ei hakkaks tagasi sõitma, kui ei oleks välja tulunud, et ka passid koju ununesid. Nii, et enne sipsti kodust läbi ja siis teele.
Eestis oli ilm selline ei-see-ega-teine, aga sõita oli mõnus, polnud liiga külm ega liiga palav. Lätti jõudsime kuskil 15 paiku, plaanisime mitte minna läbi Riia linna, sest a) seal on teeremondid ja ümbersõidud b)esimestest tingitud megasuured ummikud aga mingil hetkel, kui oli vaja parempööret sooritada, et sillale sõita, olime meie vasakus reas ja üle kahe või kolme rea polnud võimalik reastuda, aeg oli ka selline, et liiklejaid oli päris palju ja tagasipööre asus 1 km kaugusel ja selleni jõudmiseks kulus 45 minutit ummikus passimiseks,tore. Lõpuks kui jõudsime tagasipöördeni, üritas mingi džiibimees meile küljepealt sisse sõita- vaatas hoopis teisele poole ja raksaki keeras kõrval asuvale rajale, kust meie parasjagu sõitsime, tok sai veel auto kuidagi kahe rattaga üle äärekivi ohutussaarele ja kokkupõrge jäi ära, aga see oli ikka niii nibin nabin.
Lõpuks jõudsime mingi geniaalse valgusfoorini, selles suhtes, et on pandud vasakpöördeks valgusfoor (mitte noolega vaid tavaline), et lased otse sõitvad autod läbi ja siis saad pöörata, aga neid otse sõitvaid autosid oli kaks rida ja pöörata sai alles siis kui foor oli punaseks läinud (pmst pääses läbi vaid 1-2 autot) ja vasakpööret sooritavaid autosid oli ikka pikk rodu.
Aga sealt edasi kulges sõit igasuguste viperusteta. Jõudsime ilusti Palangasse, linn hakkas parasjagu just hämarduma ja kõik oli nii ilus.Tuledes linn, ilusad inimesed, tähesadu... Natuke tiirutasime linna peal ja siis otsustasime poest läbi lipsata ja telklaagrisse minna. Maximas müüakse megahead salatit- ainuüksi selle salati pärast tasus juba sinna sõita:):) (kusjuures seda salatit käisime iga päev ostmas, see oli tõesti hea!) Õhtul tegime telklaagris grilli ja ostustasime normaalsel ajal magama minna, et järgmiseks päevaks välja puhata. Popsisime tunnikese vesipiipu ja läksimegi tuttu ära. Hommikul saime veidike kauem magada kui teised, sest ettenägelikult parkisime auto nii, et hommikune päike ei hakkaks telgi peale paistma vaid jääksime auto varju, kuskil 10 ajal ajaime kargud alla ja esimene asi mida tahtsin teha oli pesemine. Telklaagris oli "dušš" olemas, aga see kujutas endast pigem vooliku otsas rippuvat kastmisvahendit, millest tuli ainult külma vett ja nö "dušikabiinile" ei käinud ka mingit kardinat ette. Helistasin siis Mäxile ja tema uuris välja kus ja mida, ehk siis Palanga ainukeses Statoilis pidavat saama, aga tutkit, sõitsime sinna ja polnud neil seal midagi. Lõpuks läksime rannarajooni ja seal sai 15.- eest väga korralikus kohas pesta-inimese tunne tuli tagasi :)Edasi suundusime randa. Oli täielik rannailm, päike lõõskas kõrges taevas ja tuult ei olnud üldse. Mõnus! Eestlasi oli päris palju, igal pool kõlas tuttav keel, mis tegi ainult rõõmu:) Kuskil tunnikese veetsime rannas, aga nö lesima ei viitsinud jääda. Käisime veel linnapeal, sõime-jõime ja šoppasime ning vaatasime niisama linna
ning kuskil kella 15 paiku hakkasime Klaipedasse sõitma. Leidsime sadama ilusti üles ja 42 Lt eest sõitsime praamiga Neringa poolsaarele, Delfinaariumisse. Jõudsime täpselt õigeks ajaks, ei pidanud seal kaua passima ega midagi, piletid saime õpilase hinnaga, mis on poole võrra odavam kui muidu:P 7 Lt inimese kohta, täispilet oli 15. Fotoka piletit ei ostnud, sest seal ei kontrollinud seda keegi, aga pilte klõpsisid küll kõik. Show oli mega! Kõik mu tuttavad, kes seal on käinud, on öelnud, et seda lihtsalt peab nägema! Pärast delfiinishowd jõudis järg kätte hüljesteni, nad olid nii nunnud:)
Pärast delfinaariumit, käisime ka delfinaariumi kõrval olevas Meremuuseums, samuti õpilase hinnaga 5 LT per face. Odav! eksponaadid eriti ei köitnud, kui siis ainult laevade maketid, a ülejäänud asjad olid suht jamad, kuid meremuuseumi siseruumides on päris huvitavad tegelased, justkui loomaaed- Kalad ja värgid, mõnele tegelasele ei oska nimegi anda. Samuti olid seal hästi nummid pisikesed pingiviinid:)
Edasi läksime juba poolsaare tippu, Nidasse. See oli nii armas kohake! uskumatu, et nii seal võis üldse nii ilus olla. see oht tundus nagu hoopis teisest dimensioonist olevat, ta ei olenud üldse nagu Leedu, vaid nagu mingi Belgia vms Eriti ilus oli seal õhtuhämaruses. Läksime kämpasse, ainukesse, mis seal üldse oli 70 LT kahepeale oli küll pisut palju küsitud, aga vähemasti olid seal korralikud wc-d ja duširuumid, lisaks veel tenniseväljakud jms. Paime telgid püsti, õnneks saime ka koha, sest alguses öeldi, et kõik on juba täis. Nägime,et osad eestlased isegi telkisid värava taga, ju nemad siis enam ei mahtunud. Pärast telgi ülespanemist suundusime Nida linna peale, jalgsi, sinna oli ca 1 km ainult. Aga mingilt suvaliselt rajalt otsustasime hoopis metsavahele minna
, ronisime mööda radu ja mägesid üles ja lõpuks jõudsime välja luidetele. appi see oli nii romantiline ja ilus. Vaade oli selline, nagu ühel pool oleks olnud kõrb ja teisel pool meri, kontrast, mis ei osbi omavahel kokku. Muidugi oli asi vaid visuaalne ja mingit kõrbe polnud, oli vaid väga ilus ja pehme liiv. Nautisime vaadet ja rüüpasime siidrit, täiuslik tunne! 
Järgmisel päeval sõitsime tagasi Klaipedasse ja sealt edasi Vilniusesse. Otsisime kaardilt järve ja sõitsime sinna. Veetsime terve päeva seal, päevitasime, ujusime. Vahepeal käisime Akropolise keskuses šhoppamas, toidukraam, grill ja uuesti bäkki järve äärde, ööbisime seekord autos, ei viitsinud telki uuesti üles panna, plaan oli kell 6 hommikul ärgata kah. Pumpasime madratsi täis, tegime pagasiruumi tühjaks, esimesed istmed lükkasime ette ja mahtuski ära! Palju mugavam kui telgis:P
Hommikul tegime viimased ostud ja suundusime tagasi kodu poole.
Kokkuvõtteks võiks öelda,et oli väga tore puhkus! Silmailu oli kõikjal. Läbisõidetud kilomeetreid sai üle kahe tuhande. Õhtul olime juba kodus, võtsime VP-st veel 2 DVD-d. Super!
Viiips,
rahul & rõõmus:)
Eestis oli ilm selline ei-see-ega-teine, aga sõita oli mõnus, polnud liiga külm ega liiga palav. Lätti jõudsime kuskil 15 paiku, plaanisime mitte minna läbi Riia linna, sest a) seal on teeremondid ja ümbersõidud b)esimestest tingitud megasuured ummikud aga mingil hetkel, kui oli vaja parempööret sooritada, et sillale sõita, olime meie vasakus reas ja üle kahe või kolme rea polnud võimalik reastuda, aeg oli ka selline, et liiklejaid oli päris palju ja tagasipööre asus 1 km kaugusel ja selleni jõudmiseks kulus 45 minutit ummikus passimiseks,tore. Lõpuks kui jõudsime tagasipöördeni, üritas mingi džiibimees meile küljepealt sisse sõita- vaatas hoopis teisele poole ja raksaki keeras kõrval asuvale rajale, kust meie parasjagu sõitsime, tok sai veel auto kuidagi kahe rattaga üle äärekivi ohutussaarele ja kokkupõrge jäi ära, aga see oli ikka niii nibin nabin.
Lõpuks jõudsime mingi geniaalse valgusfoorini, selles suhtes, et on pandud vasakpöördeks valgusfoor (mitte noolega vaid tavaline), et lased otse sõitvad autod läbi ja siis saad pöörata, aga neid otse sõitvaid autosid oli kaks rida ja pöörata sai alles siis kui foor oli punaseks läinud (pmst pääses läbi vaid 1-2 autot) ja vasakpööret sooritavaid autosid oli ikka pikk rodu.
Aga sealt edasi kulges sõit igasuguste viperusteta. Jõudsime ilusti Palangasse, linn hakkas parasjagu just hämarduma ja kõik oli nii ilus.Tuledes linn, ilusad inimesed, tähesadu... Natuke tiirutasime linna peal ja siis otsustasime poest läbi lipsata ja telklaagrisse minna. Maximas müüakse megahead salatit- ainuüksi selle salati pärast tasus juba sinna sõita:):) (kusjuures seda salatit käisime iga päev ostmas, see oli tõesti hea!) Õhtul tegime telklaagris grilli ja ostustasime normaalsel ajal magama minna, et järgmiseks päevaks välja puhata. Popsisime tunnikese vesipiipu ja läksimegi tuttu ära. Hommikul saime veidike kauem magada kui teised, sest ettenägelikult parkisime auto nii, et hommikune päike ei hakkaks telgi peale paistma vaid jääksime auto varju, kuskil 10 ajal ajaime kargud alla ja esimene asi mida tahtsin teha oli pesemine. Telklaagris oli "dušš" olemas, aga see kujutas endast pigem vooliku otsas rippuvat kastmisvahendit, millest tuli ainult külma vett ja nö "dušikabiinile" ei käinud ka mingit kardinat ette. Helistasin siis Mäxile ja tema uuris välja kus ja mida, ehk siis Palanga ainukeses Statoilis pidavat saama, aga tutkit, sõitsime sinna ja polnud neil seal midagi. Lõpuks läksime rannarajooni ja seal sai 15.- eest väga korralikus kohas pesta-inimese tunne tuli tagasi :)Edasi suundusime randa. Oli täielik rannailm, päike lõõskas kõrges taevas ja tuult ei olnud üldse. Mõnus! Eestlasi oli päris palju, igal pool kõlas tuttav keel, mis tegi ainult rõõmu:) Kuskil tunnikese veetsime rannas, aga nö lesima ei viitsinud jääda. Käisime veel linnapeal, sõime-jõime ja šoppasime ning vaatasime niisama linna
ning kuskil kella 15 paiku hakkasime Klaipedasse sõitma. Leidsime sadama ilusti üles ja 42 Lt eest sõitsime praamiga Neringa poolsaarele, Delfinaariumisse. Jõudsime täpselt õigeks ajaks, ei pidanud seal kaua passima ega midagi, piletid saime õpilase hinnaga, mis on poole võrra odavam kui muidu:P 7 Lt inimese kohta, täispilet oli 15. Fotoka piletit ei ostnud, sest seal ei kontrollinud seda keegi, aga pilte klõpsisid küll kõik. Show oli mega! Kõik mu tuttavad, kes seal on käinud, on öelnud, et seda lihtsalt peab nägema! Pärast delfiinishowd jõudis järg kätte hüljesteni, nad olid nii nunnud:)
Pärast delfinaariumit, käisime ka delfinaariumi kõrval olevas Meremuuseums, samuti õpilase hinnaga 5 LT per face. Odav! eksponaadid eriti ei köitnud, kui siis ainult laevade maketid, a ülejäänud asjad olid suht jamad, kuid meremuuseumi siseruumides on päris huvitavad tegelased, justkui loomaaed- Kalad ja värgid, mõnele tegelasele ei oska nimegi anda. Samuti olid seal hästi nummid pisikesed pingiviinid:)
Edasi läksime juba poolsaare tippu, Nidasse. See oli nii armas kohake! uskumatu, et nii seal võis üldse nii ilus olla. see oht tundus nagu hoopis teisest dimensioonist olevat, ta ei olenud üldse nagu Leedu, vaid nagu mingi Belgia vms Eriti ilus oli seal õhtuhämaruses. Läksime kämpasse, ainukesse, mis seal üldse oli 70 LT kahepeale oli küll pisut palju küsitud, aga vähemasti olid seal korralikud wc-d ja duširuumid, lisaks veel tenniseväljakud jms. Paime telgid püsti, õnneks saime ka koha, sest alguses öeldi, et kõik on juba täis. Nägime,et osad eestlased isegi telkisid värava taga, ju nemad siis enam ei mahtunud. Pärast telgi ülespanemist suundusime Nida linna peale, jalgsi, sinna oli ca 1 km ainult. Aga mingilt suvaliselt rajalt otsustasime hoopis metsavahele minna
, ronisime mööda radu ja mägesid üles ja lõpuks jõudsime välja luidetele. appi see oli nii romantiline ja ilus. Vaade oli selline, nagu ühel pool oleks olnud kõrb ja teisel pool meri, kontrast, mis ei osbi omavahel kokku. Muidugi oli asi vaid visuaalne ja mingit kõrbe polnud, oli vaid väga ilus ja pehme liiv. Nautisime vaadet ja rüüpasime siidrit, täiuslik tunne! 
Järgmisel päeval sõitsime tagasi Klaipedasse ja sealt edasi Vilniusesse. Otsisime kaardilt järve ja sõitsime sinna. Veetsime terve päeva seal, päevitasime, ujusime. Vahepeal käisime Akropolise keskuses šhoppamas, toidukraam, grill ja uuesti bäkki järve äärde, ööbisime seekord autos, ei viitsinud telki uuesti üles panna, plaan oli kell 6 hommikul ärgata kah. Pumpasime madratsi täis, tegime pagasiruumi tühjaks, esimesed istmed lükkasime ette ja mahtuski ära! Palju mugavam kui telgis:P
Hommikul tegime viimased ostud ja suundusime tagasi kodu poole.
Kokkuvõtteks võiks öelda,et oli väga tore puhkus! Silmailu oli kõikjal. Läbisõidetud kilomeetreid sai üle kahe tuhande. Õhtul olime juba kodus, võtsime VP-st veel 2 DVD-d. Super!
Viiips,
rahul & rõõmus:)
esmaspäev, 13. august 2007
Nii..
Aga Meie puhkame:) Eile Mäx helistas ja tegi äkkettepaneku minna Kaberneeme telkima ja chillima. Mõeldud-tehtud! Täna terve päeva veetsime seal mõnusa päikse käes. Homme aga kimame koos musiga juba Leedu suunas:)
Puhkuse algus on juba hea ja aina paremaks läheb. Puhkame täiega, aktiivselt ja vähemaktiivselt.
Et kõik oleks täiuslik ja miski muu ei segaks, lülitame oma mobiiltelefonid välja, ärge pange pahaks, eks. Helistame teile ise;):PTsaupakaa. Siin on mõneks ajaks vaikus! Puhkan ka arvutist:P
Kuid panin SIIA mõnedele ammu lubatud pildid. Uusi pilte tuleb nii palju juurde, et ei jõua järge pidada, eks ma vaikselt uploadin neid ja kindlasti jäävad osad albumid ka ainult enda jaoks;)
esmaspäev, 6. august 2007
Blogindusest
Lugesin reedesest äripäevast teiste seas ka sellist artiklit, mis pajatas blogimisest ja sellest, millist inimest võtaks tööandja tööle (arvamused inimesest siis blogide põhjal). Blogid olid sinna valitud sellised kirevad. Mõningaid olen isegi lugenud. Aga katked neist olid, khm kohati häbenema panevad, kui vaadata sellise nurga alt, et nt ülemus neid loeb vms.
Kui hakata sünteesima, millest üldse kirjutada ja millist sõnavara kasutada jne, siis jah ega see päris igale inimesele lugemiseks polekski. Samas ega seda blogindust puhta kullana ei saa ka võtta. Ma võin siia mida iganes kirjutada, esiteks
variant a) need asjad millest ma kirjutan ei pruugi õiged olla (aga mine sa tea, eks)
b) kohati on midagi kindlasti ülepaistutatud, kui emotsioonid liiga laes on
C) iial ei tea, mil moel inimene üht või teist asja ütleb, kui ei näe tema nägu, ega kuule tema hääletooni, seega suht ekslik see värk siin eks. Mõnikord on küll nii, et sarjan siin kõik maapõhja, lugejale jääb mulje, et kõik on täiega pekkis, aga tegelikult pole nagu vigagi. Kõik ei ole puhas kuld!:P
Aga seal oli väga asjalikke tööandjaid, kes arutlesid, milline see või teine inimene võiks olla, analüüsisid tema võimeid jms. Aga üks juht jäi silma (See oli vist Rimi hypermarketi mingi juhataja vms tegelane), kes absoluutselt iga inimese kohta arvas midagi negatiivset. Ta ei arutlenud, ega analüüsinud vaid andis pigem subjektiivseid hinnanguid inimese kohta, et miks üks või teine inimene mõttetu on (üldjuhul see juba teeb inimese mõttetuks, et ta blogi kirjutab, see näitavat inimese passiivsust, tegelgu parem mingi hobiga). Kuidas saab nii võõra inimese kohta hinnagut anda? või noh pigem nii kriitilisi hinnaguid. Tema kommentaaride kohta võiks vabalt öelda ,et ta ei ole just eriti tore inimene ja mingu ja lugegu raamatuid, õppigu paremini analüüsima ja arutlema, aga kes mina olen, et talle seda ette heitma lähen? Ma ei tunnegi teda ja võimalik, et tegu on väga toreda inimesega, lihtsalt ta ei mõista blogimaailma ja selle otstarvet. Ei mõista lihtsalt, kuidas saab teise inimese kohta midagi vaenulikku öelda, kui selle inimese kohta mitte midagi ei tea?
Võimalik ,et ma ise praegu forsseerin üle, aga eks lugege ise Äripäevast.
Kui hakata sünteesima, millest üldse kirjutada ja millist sõnavara kasutada jne, siis jah ega see päris igale inimesele lugemiseks polekski. Samas ega seda blogindust puhta kullana ei saa ka võtta. Ma võin siia mida iganes kirjutada, esiteks
variant a) need asjad millest ma kirjutan ei pruugi õiged olla (aga mine sa tea, eks)
b) kohati on midagi kindlasti ülepaistutatud, kui emotsioonid liiga laes on
C) iial ei tea, mil moel inimene üht või teist asja ütleb, kui ei näe tema nägu, ega kuule tema hääletooni, seega suht ekslik see värk siin eks. Mõnikord on küll nii, et sarjan siin kõik maapõhja, lugejale jääb mulje, et kõik on täiega pekkis, aga tegelikult pole nagu vigagi. Kõik ei ole puhas kuld!:P
Aga seal oli väga asjalikke tööandjaid, kes arutlesid, milline see või teine inimene võiks olla, analüüsisid tema võimeid jms. Aga üks juht jäi silma (See oli vist Rimi hypermarketi mingi juhataja vms tegelane), kes absoluutselt iga inimese kohta arvas midagi negatiivset. Ta ei arutlenud, ega analüüsinud vaid andis pigem subjektiivseid hinnanguid inimese kohta, et miks üks või teine inimene mõttetu on (üldjuhul see juba teeb inimese mõttetuks, et ta blogi kirjutab, see näitavat inimese passiivsust, tegelgu parem mingi hobiga). Kuidas saab nii võõra inimese kohta hinnagut anda? või noh pigem nii kriitilisi hinnaguid. Tema kommentaaride kohta võiks vabalt öelda ,et ta ei ole just eriti tore inimene ja mingu ja lugegu raamatuid, õppigu paremini analüüsima ja arutlema, aga kes mina olen, et talle seda ette heitma lähen? Ma ei tunnegi teda ja võimalik, et tegu on väga toreda inimesega, lihtsalt ta ei mõista blogimaailma ja selle otstarvet. Ei mõista lihtsalt, kuidas saab teise inimese kohta midagi vaenulikku öelda, kui selle inimese kohta mitte midagi ei tea?
Võimalik ,et ma ise praegu forsseerin üle, aga eks lugege ise Äripäevast.
neljapäev, 2. august 2007
proovist...
Uus energia, koos uute inimestega, wow. Tänane proov oli täiega energiat täis, üldse on kõik teistmoodi, kui meie tavapärastes proovides. Kuidagi ilusam, puhtam, korralikum, kuid kohati ka ootamatu ja kaootiline, mitte liialt raamides. Kusjuures tänase päeva parim uudis on see, et saime ka percussioni mängija, esmaspäevase seisuga olime juba suht loobunud ja mõtetes valmis, et rütmi ei tulegi, aga yesss! See unplugged asi meeldib mulle hetkel rohkemgi, kui meie tavapärane muusika. Seekord mängime täiesti teistsuguseid lugusid ka, mida me pole varem esitanud, see juba iseenesest annab uut vaimu juurde ja muidugi Lemme ja Viivika, meie inglihäälekesed ja see kananahka tekitav kolme- ja kohati ka neljahäälsus. Soovitan kindlasti tulla kuulama, endalgi tõotab huvitav tulla.
Kordan siis üle, et juba nädala pärast kell 19, Sindbadis! Ja kokteilid, mida sel puhul tasuta pakutakse, on tõesti superhead (Y) (Salemi mõeldud:P), ainuüksi selle pärast juba tasub tulla;)
Peaks herr Kõrvitsale kah helistama, tal oleks kindlasti huvitav kuulata/vaadata ja üldse teada, et oleme seda akustilist asja tiba edasi arendanud ja pole jäänud meie mentaliteedi juurde, et 1 proov ja lavale! (nagu see varem millegipärast juhtus olema).
Ps, seekord on laval naiste enamus:P St kolm kahe vastu.:P
laenupoliitika
Ma olen kategooriliselt igasuguste laenude vastu. Ok, kui tõesti teisiti ei saa, siis küll, nt eluasemelaen vms, kellel meist nii väga oleks vaba milku taskust võtta? korteri jaoks oleks vist isegi rohkem vaja kui üks milku... Aga põhimõte, et täna ei ole raha ja nädal veel vaja elada ja siis võtta mingeid väikelaene, selle nimel, et nädalavahetusel pidu panna... khm. mõttetu. Enne hoiaks natuke kokku ja saaks ilma hakkama. Kurb, ma näen kõrvalt, kuidas nad laenavad ja siis ei jõua maksta ja võtavad uue laenu, et maksta eelmise ühe kuu makset. Aga see on ju surnud ring. Enne tuleks ikka kaalutletult järgi mõelda.
Nagu Leibs rääkis, et maaklerid ise on ennast ka lõhki laenanud- laenude kuu maksed ületavad kolmekümmet tuhandet, ok täna teenin nii palju, homme teenin ka, aga, kes ütleb, millises olukorras ma 3 aasta pärast olen? Ja praegu ongi põud, maaklerid vahetavad autosid odavamate vastu, annavad liisingfirmadele tagasi neid asju ,mille eest enam ei suudeta maksta.. ATV-d jm jurad.
Eriti hea reklaam on see, mingi väikelaenubüroo kohta, kus lõpus öeldakse: "Võtke laen laen.ee-st ja VÄLTIGE TEISI ODAVAID KOOPIAID" No wtf? Ehk siis ära võta sealt, kust saad odavama protsendiga? Või...? Või on neil parema kvaliteediga raha? Igatahes, kuidagi irooniline on see lause ja iga peaga mõtlev inimene hoiaks sellisest laenubüroost heaga eemale, sest nad juba ise ütlevad, et mujalt saab odavamalt.
Vaatasin Õllesummeri brošüürist, et nüüd on uus populaarne teema, et võtta nn "peo laen". Imestan ,et kuidas selline asi üldse lubatud on. Et peomeeleolus (ilmselt napsitanud ja adekvaatselt mittemõtlevad) tegelased saavad sellisel moel raha laenata, hommikul vbl ei mäletagi, et nii tehtud sai... Peale Õllesummerit olen igal üritusel näinud seda asja, et võta väikelaen ja blaablaa. Tegelikult see ei ole just normaalne, pigem kui rahakott ei kannata, siis ei saa ka rohkem midagi võtta, teatud piir tuleb ette.
Liisingud on teine teema, kui inimesel on teatud asja vaja ja korraga pole selist summat välja käia, aga väikeste osadena ei olegi hullu, siis miks mitte. Ei mõista just neid, kes laenavad just selle mõttega, et ühel päeval pidu panna. Vbl ma olen materjalist ja tahan selle raha eest justkui midagi saada ka, või vähemasti olla teadlik, et mille jaoks mul see raha kulus. Ma ei tea, sellise teadmisega ma rahul ei oleks, et võtsin sms laenu 6000.- ja raiskasin õllesummerile.
Aga inimesed nii teevad ja küsivad sõpradelt-tuttavatlt võlgu, et oma väikelanumakseid maksta. Nüüd saavad aru, et asi oli viga, aga kus mõtlemisvõime siis oli, kui suure hurraaga laenu võtma hakati?
Ma ei tea, mis populaarsust see Savi-Ets saavutada soovib, selle jutuga, et riik võiks hüvitada maksuvõlglaste eluasemelaenud, 100% pullikaka jutt ju. Sel juhul oleks ju iga inimene nõus maksuvõlglane olema. Heh, nagu vene ajal, kõik on riigi oma. Mentaliteet vsjo naša:D
"Vältige odavaid koopiaid!" ;)
kolmapäev, 1. august 2007
Pealkiri
Aeg tuhiseb kiirelt mööda, vahel on tunne, et ei jõua temaga sammu pidada. Just oli esmaspäev, homme aga on juba neljapäev, see tähendab, et kohe on nädalavahetus ja kohe algab mu viimane töönädal siin, ÕNNEKS! Või noh, tegelikult on natuke kahju ka, inimeste pärast muidugi, töötajate pärast siis- aga nemad ei kao ju kuhugi ja suhtleme ikka edasi. Salemiga ju läheme anyway Tuneesiasse ja teistega suhtlen samuti ka, osadega rohkem, teistega vähem- vanuseklass ja rahvused on lihtselt erinevad, et väljaspool tööd, poleks justkui midagi koos teha.
Suutin isegi ennast üllatada paar päeva tagasi. Tänu sellele kirevale rahvusvahelisele seltskonnale (no meil on ju ikkagi, venelased, tuneeslane ja gruuslane:P) on mu venekeele oskus märkimisväärselt paranenud. Avastasin end just rääkimas teemadel, millest mõni aeg tagasi poleks pähegi tulnud rääkida, veel vähem vene keeles... Otsustasin ka taskusõnastiku osta, oskuste parandamiseks, aga siiani pole jõudnud, või pole lihtsalt meeles olnud :x
Nõme on see, et Salem jäi tööle minu ja R. pärast, aga mina lähen hoopiski minema. Vähemasti selles suhtes on hea, et (ilmselt, tänaste andmete kohaselt) suutsime neile mõlemale suurema palga välja võidelda. Selle üle on siiras rõõm:)
Pmst 3,5 tunnised tööpäevad võivad täitsa meeldima hakata. Hommikul käis siis Helen kohvil (thank ju thank ju;), ise käisin keset tööpäeva juuksuris, järjekordset thera cut`i tegemas ja peale juuksuriskäiku suundusime Hendriku ja Andruse töö juurde, neile sooja toitu viima. Homme lähen tund hiljem tööle...jesh:p Aga pole head ilma halvata, nt homme on jälle pingeid õhus, sest Härrad-Prouad on platsis (tegelikult on tõenäosus, et me isegi ei näe neid ja ÄKKI nad tulevad alles siis, kui me oleme juba lahkunud, hopefully...) aga neil on selline suurepärane omadus näha igal pool ainult negatiivsust ja halbu asju, õpetada ja tänitada. Minu silmis on nad suhteliselt tühised tegelased, sest nad ei ole kunagi millegagi rahul, asi ei ole perfektsionismi taga ajamisest tingitud, vaid nad ongi sellised. Igpäevastest pisiasjadest puhutakse lõkkele suured probleemid- nt laost 50 senti kallimalt ostetud soolapakist võib terve päeva jahuda ja konditsioneerist, mis oli jäänud ühel päeval 3 kuu jooksul sisse lülitamata, või sellest, et "Kui mina klienti teenindksin, siis ma näeksin/teeksin/saaksin/oleksin 100% kõigist teistest teenindajatest parem" Kuigi tegelikult nad ei tea ju midagi, milline olukord siin igapäevaselt on, või kui tublid meie töötajad on. Nemad ju käivad siin kord nädala jooksul, või isegi kord kahe nädala jooksul: tulevad, loetlevad kõik probleemid üles, annavad õpetust, mis peaks ikka teisiti olema, võtavad raha ja kaovad. Aga noh, oma negatiivsuse auras on ju vaid nemad rahulolematud ja õnnetud.
Ma olen õppinud neid lihtsalt vältima, ütlen viisakusest tere ja vbl vastan otseselt minule suunatud küsimustele, aga üldiselt hoian neist lihtsalt eemale ja ei süvene neisse üldse, pigem tegelen oma igapäevaste asjadega. Väga hästi on meeles, kuidas V. 3 aastat tagasi rääkis sama juttu, millest mina praegu mõtlen, toona tundus, see justkui võimatu ja ebareaalne ja ülepingutatud, et mõni inimene üldse nii ebameeldiv võib olla ja tundus nagu, et V.-l on selles kindlasti ka oma süü. Aga praegu olen ma ise selle kõige sees ja asjad ONGI täpselt nii, nagu tema rääkis... Nüüd läks teema jälle sinna kuhu see otseselt suunatud polnud, aga jah nädalake veel ja ;P
Aga eile helistati täiesti lambist minu mobiilile ja üritati tööle värvata. Ma ei tea, kust too naisterahvas mu numbri või kontakti sai, aga igatahes oli ta väga pealepressiv. Üritasin küll viisakalt ära öelda, aga ta ei andnud selleks erilist võimalust... Teiseks oli kõne aeg väljaspool tööaega- ehk siis alles peale kella kuute ja huvi polnud anyway. soovitasin talle siis teisi inimesi ja lõpetasin kiirelt kõne. Mõtlesin veel endamisi, et väga kummaline, inimene ei tunnegi mind, teab vaid, et mul on kõrgharidus ja ainult selle põhjal üritab edasisi asju ajada. Tegevuskoht pole tegelikult veel valmiski, vaid alles ehitamisel.. khm, kummaline:P
Praegu paratamatult tundub, et mu elus on vaid tööasjad, tegelikult ei ole. On ikka muid asju ka tehtud- nt puhatud, mängitud väikevennaga,uue firma asju uuritud, uues hiinakas söömas käidud ja proove, seoses selle Kokteilipartyga: aha, kui jutuks tuli, siis tiba reklaami kah:P
Sindbad ootab kõiki praegusi ja tulevasi sõpru
9. augustil
kell 19.00
toimuvale Kokteiliõhtule
Esimesed 50 kokteili on Sindbadi poolt.
Meeleolu loomiseks esinevad unplugged kavaga 400&sõbrad
*Sissepääs kõigile TASUTA!
Info & laudade broneerimine telefonidel: 6-258-915/
555-33-221
Tänaseks vist lõpetan, enne kui asi liiga segaseks läheb.
Time 4 Beauty sleep(o:
Suutin isegi ennast üllatada paar päeva tagasi. Tänu sellele kirevale rahvusvahelisele seltskonnale (no meil on ju ikkagi, venelased, tuneeslane ja gruuslane:P) on mu venekeele oskus märkimisväärselt paranenud. Avastasin end just rääkimas teemadel, millest mõni aeg tagasi poleks pähegi tulnud rääkida, veel vähem vene keeles... Otsustasin ka taskusõnastiku osta, oskuste parandamiseks, aga siiani pole jõudnud, või pole lihtsalt meeles olnud :x
Nõme on see, et Salem jäi tööle minu ja R. pärast, aga mina lähen hoopiski minema. Vähemasti selles suhtes on hea, et (ilmselt, tänaste andmete kohaselt) suutsime neile mõlemale suurema palga välja võidelda. Selle üle on siiras rõõm:)
Pmst 3,5 tunnised tööpäevad võivad täitsa meeldima hakata. Hommikul käis siis Helen kohvil (thank ju thank ju;), ise käisin keset tööpäeva juuksuris, järjekordset thera cut`i tegemas ja peale juuksuriskäiku suundusime Hendriku ja Andruse töö juurde, neile sooja toitu viima. Homme lähen tund hiljem tööle...jesh:p Aga pole head ilma halvata, nt homme on jälle pingeid õhus, sest Härrad-Prouad on platsis (tegelikult on tõenäosus, et me isegi ei näe neid ja ÄKKI nad tulevad alles siis, kui me oleme juba lahkunud, hopefully...) aga neil on selline suurepärane omadus näha igal pool ainult negatiivsust ja halbu asju, õpetada ja tänitada. Minu silmis on nad suhteliselt tühised tegelased, sest nad ei ole kunagi millegagi rahul, asi ei ole perfektsionismi taga ajamisest tingitud, vaid nad ongi sellised. Igpäevastest pisiasjadest puhutakse lõkkele suured probleemid- nt laost 50 senti kallimalt ostetud soolapakist võib terve päeva jahuda ja konditsioneerist, mis oli jäänud ühel päeval 3 kuu jooksul sisse lülitamata, või sellest, et "Kui mina klienti teenindksin, siis ma näeksin/teeksin/saaksin/oleksin 100% kõigist teistest teenindajatest parem" Kuigi tegelikult nad ei tea ju midagi, milline olukord siin igapäevaselt on, või kui tublid meie töötajad on. Nemad ju käivad siin kord nädala jooksul, või isegi kord kahe nädala jooksul: tulevad, loetlevad kõik probleemid üles, annavad õpetust, mis peaks ikka teisiti olema, võtavad raha ja kaovad. Aga noh, oma negatiivsuse auras on ju vaid nemad rahulolematud ja õnnetud.
Ma olen õppinud neid lihtsalt vältima, ütlen viisakusest tere ja vbl vastan otseselt minule suunatud küsimustele, aga üldiselt hoian neist lihtsalt eemale ja ei süvene neisse üldse, pigem tegelen oma igapäevaste asjadega. Väga hästi on meeles, kuidas V. 3 aastat tagasi rääkis sama juttu, millest mina praegu mõtlen, toona tundus, see justkui võimatu ja ebareaalne ja ülepingutatud, et mõni inimene üldse nii ebameeldiv võib olla ja tundus nagu, et V.-l on selles kindlasti ka oma süü. Aga praegu olen ma ise selle kõige sees ja asjad ONGI täpselt nii, nagu tema rääkis... Nüüd läks teema jälle sinna kuhu see otseselt suunatud polnud, aga jah nädalake veel ja ;P
Aga eile helistati täiesti lambist minu mobiilile ja üritati tööle värvata. Ma ei tea, kust too naisterahvas mu numbri või kontakti sai, aga igatahes oli ta väga pealepressiv. Üritasin küll viisakalt ära öelda, aga ta ei andnud selleks erilist võimalust... Teiseks oli kõne aeg väljaspool tööaega- ehk siis alles peale kella kuute ja huvi polnud anyway. soovitasin talle siis teisi inimesi ja lõpetasin kiirelt kõne. Mõtlesin veel endamisi, et väga kummaline, inimene ei tunnegi mind, teab vaid, et mul on kõrgharidus ja ainult selle põhjal üritab edasisi asju ajada. Tegevuskoht pole tegelikult veel valmiski, vaid alles ehitamisel.. khm, kummaline:P
Praegu paratamatult tundub, et mu elus on vaid tööasjad, tegelikult ei ole. On ikka muid asju ka tehtud- nt puhatud, mängitud väikevennaga,uue firma asju uuritud, uues hiinakas söömas käidud ja proove, seoses selle Kokteilipartyga: aha, kui jutuks tuli, siis tiba reklaami kah:P
Sindbad ootab kõiki praegusi ja tulevasi sõpru
9. augustil
kell 19.00
toimuvale Kokteiliõhtule
Esimesed 50 kokteili on Sindbadi poolt.
Meeleolu loomiseks esinevad unplugged kavaga 400&sõbrad
*Sissepääs kõigile TASUTA!
Info & laudade broneerimine telefonidel: 6-258-915/
555-33-221
Tänaseks vist lõpetan, enne kui asi liiga segaseks läheb.
Time 4 Beauty sleep(o:
Tellimine:
Postitused (Atom)