Aja planeerimine pole eales nii täpne ja sujuv olnud, kui need viimased kolm päeva on olnud. Reedel olin tööl. Nimelt juba hommikul kella 7st saadik. Öösel ei saanud hästi magada, ärevus oli sees. Ent ometigi peale tööpäeva lõppu, panime autole hääled sisse ja kimasime Raplasse Vesiroosivisioonile. Olin arvestanud, et saan töölt ca tund varem ära ning üllatus üllatus, just nii ka läks. See tähendas omakorda seda, et jõudsime täpselt õigeks ajaks Vesiroosivisioonile. Nagu ikka oli üritus seda väärt. Asi on järjekordselt edasi arenenud- proff kaameratöö, suurem lava, suuremas saalis, kohvikud ja muud asjad samuti paremini korraldatud. Heli oli ainult jube kehv. Pillid olid hästi kuulda, aga vokaalist ei saanud eriti sotti.Bände oli palju ja lõpuks muutusid enamus neist ühetaoliseks. Lõpus enam ei suutnudki neid kuulata, vaid suundusime hoopis kohvikusse ja välja, väikestviisi väikest siidrit limpsima. Mis omakorda kulmineerus "Meiekas" hot shottidega, kuni sinnani, kui pubi suleti. Siis oli aeg koju sõita. Kell oli selleks ajaks saanud juba 3 või 4.
Laupäeval oli 2 natuke suuremat plaani ja mõned pisikesed. Ehk siis suurtest: Pidime
Aafrika köögis Fitness-i omadega õhtusöögitama ja kesköö paiku minema "Lollidekülla" Mihkli ja Martini manu, majapeole. AAAGA...minu jaoks plaanid muutusid. Nimelt samal ajal toimus ka Vesiroosi 20 juubel, koolikokkutulek. Kuhu ma absoluutselt ei plaaninud minna. Aga kuna kõik küsisid, et kas tulen ja miks ei tule jnejne. Siis hakkasin mõtlema, et võiks ikka minna, küll neid õhtusööke tuleb veel ja ilmselt tihemini kui 5 aasta pärast. Tegin endaga vaikimisi kokkuleppe, et kui kleidi leian, siis lähen, kui mitte, siis lähen õhtusöögile. Kleiti oli ilmselgelt vaja, tegu oli ikkagi ju balliga. 3 h enne ürituse algust ei olnud mul veel kleitigi. Siis sai tehud kiire sõit Kristiinesse, Zara-sse ja sealt esimene kleit valitud. Ma ei viitsinud midagi vaadata või proovida, eelmisest õhtust oli meeletu väsimus peal ja natuke "paha olla" ka:P. Sealt otse solaarimuisse. Hea, et ma seal magama ei jäänud. Palju ei puudunud:D
Jõudsin täpselt õigeks ajaks kohale. Juhuslikult sain ka Mihkliga kokku ja ühine tee viis eelsoojenduspeole Heleni juurde:P
Kokkukas oli tore. Hästi korraldatud, mõnus meelelahutusprogramm, Rahvast oli nagu murdu. Hea meel oli paljusid nägusid jällenäha. Korraldust ei anna nt Arte kokkutulekuga võrreldagi. Ma olen rahul, et läksin. Tantsida sai jälle üle pika. Egobuustivaid situatsioone oli mitu :D Inimesed olid vaffad:) Algul pidin Heleni juurde jääma, aga kuna ma alkoholi asemel tarbisin vaid energiajooke ja muid "limpsilisi" ,siis tundus oma kodu ja oma voodi kõige parema kohana maailmas. Eriti peale 12h pidu. (17.00 Algas ja k. 5.00 hommikul lõppes) Jalad oleks peaagu otsad andunud. Kohutav:)
Hommik algas liiga vara, k 2 päeval, kui Tok helistas, et talle Mihkli juurde järgi läheksin. Ma olin siis veel päris surnud. Aga tunni möödudes tuli eluvaim tagasi peale ja sõit sinna võis alati. Eestlane nagu ma olen, ei oska ju "EI" öelda, sai vahepeal veel 1 "JAH" sõna antud, lubadus et sõidame 3ndat korda Raplasse, Heleni juurde sauna. ET iii-le punkt panna. Enne tuli tok ära tuua. Mul polnud õrna aimugi, kus ta seal täpselt elab. Ja poolpurjus inimesed ei ole just kõige paremad juhatajad ka. Nii ma siis sõitsingi 3 korda valesti, mingitel olematutel mudateedel, kuhu õnnestus ka kinni jääda:D Soppa lendas nagu rallil. Jube:D
Õnneks jõudsin kõigest hoolimata siiski kohale. Kodus lubasin Tok-il täpselt 2 h magada (kusjuures ta polnud öösel üldse maganud) ja siis lendasime jälle Rapla. Kuigi iga normaalne inimene oleks valinud kodusolemise ja magamise.
Koju jõudsime jälle peale keskööd. Ja siis ka jutustasime veel mitu tundi, nagu poleks 100 aastat üksteist näinud:) Ta on mul ikka niii armas:)
Hea, et mul on vaba esmaspäev. Täpselt seda oligi vaja:)
Pildid kah, huvilistele.
esmaspäev, 25. veebruar 2008
neljapäev, 21. veebruar 2008
there she comes
Kui hea on kui on mõni täiesti lebo päev. Kus ei pea kuhugi tõttama ja saad mõelda endale ja ainult endale. Egotripper. Risto ajas head mõtted ka pähe. Kutsus reisile, aga ei tea, majandus vist ei vea välja. Aga kurat, mis kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Tulumaks, tulumaks siit sa tuled:P Ma pole viitsinud seda veel ära teha, aga ma tean palju sealt tuleb. Pealegi tuleb palgalisa, see makstakse möödunud kuude eest ka , nö korraga... st 10 K vbl veaks isegi välja=?! Tahantahan..
Aga homme on jälle chillikas. Vesiroosivisioon. Minu jaoks on see vist juba eem 6-s kord
?
Ma loodan, et saab pisut varem töölt ära, sest asi hakkab 7st juba peale. Ma tean, et asi on seda väärt. Sel kord on rekordarv bände ka. Kuuldu järgi peaks neid olema 17. Asi on nii suureks kasvanud, et üle eesti sõidavad bändid kokku. uskumatu, et ühes täiesti tavalises (minu jaoks muidugi erilises, sest olen seal õppinud) koolis sellist asja korraldatakse. Nt Artes ei lubataks iialgi midagi sellist teha.
Ootan homset:) Rokime!
teisipäev, 19. veebruar 2008
Hea, et minu sõpruskonnas selliseid ei ole
Kõigil asjadel on alati kaks poolt: hea ja halb. Samuti kehtib see inimeste puhul, on headus ja on sellised omadused, mis ärritavad nii, et paha hakkab. Aga üllatus üllatus, on olemas ka selliseid, kellel on suuremas tasakaalus see viimane pool.
Asi sai aluse sellest, et oleme viimasel ajal 400-ga otsinud inimest, kes tuleks meile bassi mängima. Kuna oleks vaja kogemustega inimest ja kes jagaks veidike muusikateooriat, oleme läbi helistanud Otsakooli omad, nii praegused kui endised. Samuti oleme ühendust võtnud ka akadeemia omadega, aga kuna kõigil on parasjagu kiire,siis asjde kulgu tõttu jõudsime TEMANI.
Telefoni kõne oli (umbes) selline:
MEIE: "Tere, mina olen J. ja meile soovitati teid kui väga head bassisti, kas te oleksite..." (lause katkestus)
TEMA: "Ma olen selline mees, et ma ei hakka muusikat lõbu pärast tegema. Kui see sisse toob, siis OK. Kui teil on mingi konkreetne eesmärk, siis ma mõtleks. Aga niisama ei hakkaks ma kuskil bändis mängima."
MEIE: "Et..." (katkestus)
TEMA: "Ma olen selline projektipõhine tüüp tegelikult. Ja üleüldse muusika tegemine on mõttetu. Pealegi ei ole ma bassi suvest saati käes hoidnud..."
MEIE: "No selge, siis ei ole midagi" (klõps kõne kinni)
Ühesõnaga edasisi asju polnud mõtet seletada, sest TEMAGA ei tahaks küll koostööd teha, see oli juba esimesest sõnast arusaadav. Ja etteruttavalt öeldes oli see ainuõige otsus...
Kuna TEMA oli (kunagi varem, enne kui pragune koosseis kokku sai) ka ühe teise bändi liige, kus T. praegu soolokitra tinistab ja nende bänd samuti praegu ilma bassistita on, pöördus bändiliider tolle sama tüübi poole. Esiteks, et ta mängib täita hästi bassi ja teiseks seetõttu ,et ta tunneb neid lugusid läbi ja lõhki.
Niisiis, saabus kätte see proovitegemise päev. Kus herr TEMA pidi ka kohale tulema. Läksin ka ühes, et seda tüüpi oma ihusilmaga näha.
Sisemus ja välimus käisid käsikäes. Peas läikisid rasvased juuksed, seljas kandis ebaesteetilisi riideid- kulunud, määrdunuid ja muidu koledaid. Jalas olevatest tossudest ei tahaks rääkidagi, porikäkid. Prillid prillideks. Aga eespool mainitud omadused on küll oma teha. See, kas hoolitsed enda eest või ei, on ainult enda kätes.
TA mölises koguaeg, terve proovi vältel. A`la "Möh, sellise kidrasoundiga ei saa normaalset muusikat teha..." Jms. Pidevalt rääkis kõigist kõva häälega üle, üritas mingeid nalju teha, mille peale teised bändiliikmed lihtsalt suid maigutasid, pead kratsima hakkasid, või üksteisele lihtsalt otsa vaatasid...
Kui jutt läks sellele, et millal järgmist proovi teha, hakkas TEMA laia häälega seletama, a`la et TEMA ei hakka küll nii tihti käima proovis ning et TEMAL poleks üldse proove vajagi, sest TEMA teab neid lugusid ja üldse. Parim lause oli see: "Kui bänd mind toitma hakkab, SIIS võin hakata ka bändisse panustama"
Mul viskas pildi eest ära ja ütlesin kõik, mida ma temast ja tema motivatsioonist arvan. Mis sest, et mina ei ole seal bändis keegi. Seda enam, et mul pole midagi kaotada. Ma ei öelnud midagi ebaviisakat või alandavat, rääkisin hästi positiivselt, et mis siis oleks, kui ta natukenegi motivatsiooni üles näitaks ja milleks see vajalik oleks. Seepeale sattusime disskussiooni, kus ta tõi terve bändi ees nähtavale need omadused, milliseid ei tahaks keegi näha. Kiivalt rõhus sellele, et TEMA ei pea proovis käima. TEMA on nii vana, et tal omaajal muusikat tehtud küll, panustatud küll (ta on vist migi 30-32 aastat vana). "Kui teie hakkate ise maksma enda eest ja vanemate rahakoti pealt ära tulete, hakkate samamoodi mõtlema."
Siis hakkasid teised liikmed ka sõna võtma, et nad toetavad just minu mõtteviisi, mis on positiivne ja tekitab inimestes tahet edasi minna ja pingutada. Aga TEMA ei saanud sellest aru. Kusjuures teised käivad vabsee üle eesti kokku. Üks tuleb 80km kauguselt Märjamaalt, üks 40km kauguselt Kernust ja üks lausa Pärnust. Laupäeva hommikuks kella 10ks kohale tulla ei ole kellelgi probleemi. Haigest peastki olid sel päeval 2 inimest proovi tulnud... Ühesõnaga suhtumise värk.
Ja "kirsiks tordil", et ennast veel "atraktiivsemaks" teha, sai TA hakkama sellise ajasga, et läks korraks kõrvale ruumi ja kui tagasi tuli, oli tal selline peerupahvak ümber. Terve proovikas haises nagu laut. Uskumatu.
Kui proov läbi sai ja tüüp esimesena jalga lasi ja uks tema taga sulgus, hakkasid kõik arutlema, et "SEE tüüp tuleb minema saata" Keegi ei suuda tollega koostööd teha.
Kõik mõtlesid omaette, et kas ainult tema mõtleb nii, või on teised ka samal arvamusel.
Aga kuna bassisti on väga raske leida ja lugude salvestamise aeg on 2 nädala kaugusel, siis... Näevad nad teda veel mõnda aega.
Tunnen kaasa!
(Ma olen tolerantne inimene, kooli ajal olen kaitsnud igasuguseid troppe ja neid peksukoti staatusest päästnud, aidanud neil sõpru leida ja muul viisil toeks olnud, aga no see TÜÜP ületas igasugused lolluse ja idiootsuse piirid.)
Kibestunud inimesed ei Rocki! ...Ja hommikul peeglisse vaadates võib heldimuse ja heameelega tõdeda: "Thank God, et ma ei ole temasugune" Ja elu on endiselt lill!
Asi sai aluse sellest, et oleme viimasel ajal 400-ga otsinud inimest, kes tuleks meile bassi mängima. Kuna oleks vaja kogemustega inimest ja kes jagaks veidike muusikateooriat, oleme läbi helistanud Otsakooli omad, nii praegused kui endised. Samuti oleme ühendust võtnud ka akadeemia omadega, aga kuna kõigil on parasjagu kiire,siis asjde kulgu tõttu jõudsime TEMANI.
Telefoni kõne oli (umbes) selline:
MEIE: "Tere, mina olen J. ja meile soovitati teid kui väga head bassisti, kas te oleksite..." (lause katkestus)
TEMA: "Ma olen selline mees, et ma ei hakka muusikat lõbu pärast tegema. Kui see sisse toob, siis OK. Kui teil on mingi konkreetne eesmärk, siis ma mõtleks. Aga niisama ei hakkaks ma kuskil bändis mängima."
MEIE: "Et..." (katkestus)
TEMA: "Ma olen selline projektipõhine tüüp tegelikult. Ja üleüldse muusika tegemine on mõttetu. Pealegi ei ole ma bassi suvest saati käes hoidnud..."
MEIE: "No selge, siis ei ole midagi" (klõps kõne kinni)
Ühesõnaga edasisi asju polnud mõtet seletada, sest TEMAGA ei tahaks küll koostööd teha, see oli juba esimesest sõnast arusaadav. Ja etteruttavalt öeldes oli see ainuõige otsus...
Kuna TEMA oli (kunagi varem, enne kui pragune koosseis kokku sai) ka ühe teise bändi liige, kus T. praegu soolokitra tinistab ja nende bänd samuti praegu ilma bassistita on, pöördus bändiliider tolle sama tüübi poole. Esiteks, et ta mängib täita hästi bassi ja teiseks seetõttu ,et ta tunneb neid lugusid läbi ja lõhki.
Niisiis, saabus kätte see proovitegemise päev. Kus herr TEMA pidi ka kohale tulema. Läksin ka ühes, et seda tüüpi oma ihusilmaga näha.
Sisemus ja välimus käisid käsikäes. Peas läikisid rasvased juuksed, seljas kandis ebaesteetilisi riideid- kulunud, määrdunuid ja muidu koledaid. Jalas olevatest tossudest ei tahaks rääkidagi, porikäkid. Prillid prillideks. Aga eespool mainitud omadused on küll oma teha. See, kas hoolitsed enda eest või ei, on ainult enda kätes.
TA mölises koguaeg, terve proovi vältel. A`la "Möh, sellise kidrasoundiga ei saa normaalset muusikat teha..." Jms. Pidevalt rääkis kõigist kõva häälega üle, üritas mingeid nalju teha, mille peale teised bändiliikmed lihtsalt suid maigutasid, pead kratsima hakkasid, või üksteisele lihtsalt otsa vaatasid...
Kui jutt läks sellele, et millal järgmist proovi teha, hakkas TEMA laia häälega seletama, a`la et TEMA ei hakka küll nii tihti käima proovis ning et TEMAL poleks üldse proove vajagi, sest TEMA teab neid lugusid ja üldse. Parim lause oli see: "Kui bänd mind toitma hakkab, SIIS võin hakata ka bändisse panustama"
Mul viskas pildi eest ära ja ütlesin kõik, mida ma temast ja tema motivatsioonist arvan. Mis sest, et mina ei ole seal bändis keegi. Seda enam, et mul pole midagi kaotada. Ma ei öelnud midagi ebaviisakat või alandavat, rääkisin hästi positiivselt, et mis siis oleks, kui ta natukenegi motivatsiooni üles näitaks ja milleks see vajalik oleks. Seepeale sattusime disskussiooni, kus ta tõi terve bändi ees nähtavale need omadused, milliseid ei tahaks keegi näha. Kiivalt rõhus sellele, et TEMA ei pea proovis käima. TEMA on nii vana, et tal omaajal muusikat tehtud küll, panustatud küll (ta on vist migi 30-32 aastat vana). "Kui teie hakkate ise maksma enda eest ja vanemate rahakoti pealt ära tulete, hakkate samamoodi mõtlema."
Siis hakkasid teised liikmed ka sõna võtma, et nad toetavad just minu mõtteviisi, mis on positiivne ja tekitab inimestes tahet edasi minna ja pingutada. Aga TEMA ei saanud sellest aru. Kusjuures teised käivad vabsee üle eesti kokku. Üks tuleb 80km kauguselt Märjamaalt, üks 40km kauguselt Kernust ja üks lausa Pärnust. Laupäeva hommikuks kella 10ks kohale tulla ei ole kellelgi probleemi. Haigest peastki olid sel päeval 2 inimest proovi tulnud... Ühesõnaga suhtumise värk.
Ja "kirsiks tordil", et ennast veel "atraktiivsemaks" teha, sai TA hakkama sellise ajasga, et läks korraks kõrvale ruumi ja kui tagasi tuli, oli tal selline peerupahvak ümber. Terve proovikas haises nagu laut. Uskumatu.
Kui proov läbi sai ja tüüp esimesena jalga lasi ja uks tema taga sulgus, hakkasid kõik arutlema, et "SEE tüüp tuleb minema saata" Keegi ei suuda tollega koostööd teha.
Kõik mõtlesid omaette, et kas ainult tema mõtleb nii, või on teised ka samal arvamusel.
Aga kuna bassisti on väga raske leida ja lugude salvestamise aeg on 2 nädala kaugusel, siis... Näevad nad teda veel mõnda aega.
Tunnen kaasa!
(Ma olen tolerantne inimene, kooli ajal olen kaitsnud igasuguseid troppe ja neid peksukoti staatusest päästnud, aidanud neil sõpru leida ja muul viisil toeks olnud, aga no see TÜÜP ületas igasugused lolluse ja idiootsuse piirid.)
Kibestunud inimesed ei Rocki! ...Ja hommikul peeglisse vaadates võib heldimuse ja heameelega tõdeda: "Thank God, et ma ei ole temasugune" Ja elu on endiselt lill!
pühapäev, 17. veebruar 2008
Toidumajandus, rahamajandus ja mõned tegemised
Viimasel ajad viivad teed aina erinevatesse restoranidesse. Kuu jooksul olen jõudnud järgmistesse restodesse: Balthasari Raekoja platsis (kusjuures see jättis neist kõigest ka kõige mõnusama mulje, muidugi rahakott nutab, aga jah...), Pärnus asuvasse restokasse Chaplin, kus käisin oma täditütre sünnal. Lemme ja Jüriga avastasime ükspäev uue rostoka meie kodulinnas, nimeks Friday`s (toidud küll eriti maitsvad polnud, aga vbl oli lihtsalt kehv päev...), käidud sai ka Viimsis asuvas Jazz House`is, see oli täitsa ok. Kodune ja hubane, toidud olid samuti maitsvad. 4 x kuu jooksul restos söömas käia on ilmselgelt liiga palju, eriti praegust kontoseisu vaadates/arvestades. Ja restode kõrval on käidud ka pubides,kohvikutes, kiirsöögiputkades. Peaks rohkem kokku hoidma ja kodus midagi rohkem vaaritama. Võtan selle endale prioriteediks. Elame praegu pisut tagasihoidlikumat elu, palganumbrid ja sissetulekud on pisut väiksemad, kui varem ja natuke imelik on. Ei saa võtta nii vabalt kui varem. Tagantjärele targutades võib öelda, et on priisatud küll mõttetult. Aga kuna maailmas on kõik asjad tasakaalus, siis järgneb igale mõõnale tõus ja igale tõusule järgneb jälle mõõn...
A standardid on muutunud, nt aastaid 2-3 tagasi sai pidevalt Lacucarachas käidud ja see oli täitsa fun, nüüd ei taha sinna kord aastaski minna. Viimati saigi Neljapäeva sünnipäevapartyl sinna jalg tõstetud ja kui Neljapäeva esinemine välja jätta, siis midagi muud toredat polnudki.
Kui nüüd toidumajanduse ja palgamjanduse jutud kõrvle jätta, võiks kribada üles need asjad, mida vahepeal tehtud on:
Sõbrapäev ei ole minu jaoks mingi ülioluline päev, sest sõpsikud on mul 366 päeva aastas ja sokse ja muidu nänne kingin neile ka suvalistel päevadel. Ainult Katule ja ta perele meisterdasin ise ühe vahva värvilise kruusikese ja tibule tegin kodus väikese pidulaua, aga teistele ei kinkinud midagi. Ma usun, et mingi odava nänni ostmine Prismast ei tee mind rohkem sõbraks, eriti veel nö kohustuslikus korras "Täna on SEE päev ja täna pead SEDA ostma ja kinkima.." Ei. See pole õige. Sõnumid saatsin laiali, sest mine tea, kes võib solvuda, aga üldiselt need, kes mulle kõige olulisemad on, teavad seda isegi ,et nad mulle olulised on:) Sõbrapäeva õhtul kutsus Viivika meid kontserdile, Mustpeade majja. Niisiis sai kuulatud Chalice`i ja saime osa ans "Külalised" esiksingli "Armastus on armastus" esitlusest. Hästi chill ja intiimne keskkond oli. Mulle täitsa meeldis. Eriti see, kuidas Mai Leemet laulis. Hästi andekas tüdruk, kelle improvisatsioonilised oskused väärivad kindlasti kiidusõnu. Kuulake lives! Plaadil see nii hästi ei kajastu, mitte et ma midagi halvasti ütleks. Plaadil on samuti hea, aga lives veel parem!
Reedel veetsin päeva oma kalli Katu juures. Päeval läksin ja koju sain vist alles mingi 1 v 2 ajal öösel. No polnud ju mõnda aega näinud ka. Patt. Mingi päev hakkame koos lihapirukaid küpsetama:P Oleks juba reedel teinud, aga vajalikke asju polnud ja poodi ei viitsinud minna, sest niii külm oli, et oleks kõrvad peast ära võtnud... böö..
Laupäeva hommik (juba kell 10.00..ma ei kujuta ette, kuidas nii vara üles saime, aga..) möödus Muusikaakadeemias. Sellest tahaks lausa pikemalt rääkida. Vbl järgmises postituses pajatan, aga jah... las praegu jääb.
Otse akadeemiast põrutasime Vildesse ema sünnipäevale. Tore pidu oli. Peale seda kui kõht sai täis jäin teleka ees tukkuma. Ja tibu jäi venna voodisse samuti magama. Nii, et hästi "põnev" pidu oli:P
Käisime ruttu kodust läbi ja sõitsime linna teise otsa Lemme Getteri kontserdile. Mul on niiiiii hea meel, et mul on selline sõbranna, kellel on nii lahe iseloom, kellel on nii ilus lauluhääl, et ma võiks terve kontserdi pisaraid lahistada, kui ma teaks, et teised mind ei vahiks. Kes on nii andekas klaverimängus, percussioni (??)(rütmipillid) mängus, kitarrimängus ja omaloomingu kirjutamises. Te saate veel sellest osa, sest Lemme plaadistab oma esimest albumit ja kui ma hea laps olen, siis äkki võtab mind isegi mõnele loole bäkki laulma. Kui kontsert lõppes, näitas kell juba keskööd. Uni oli meeletu. Koju jõudes lausa kukkusin voodisse.
Täna käisime Tourfest turismimessil. Rahvast oli nagu murdu, aga õnneks saime hea parklakoha, ei pidanudki kilomeetreid kõmpima. Õnnestus näha ka paari tuttavat nägu ja pisut isegi jutustasme. Juttu oleks kauemakski jätkunud, kui poleks pidanud bändiproovi kiirustama. Mingit konkreetset reisi me ei ostnud ega ilmselt lähiajal osta ka, aga mõned pakkumised võtsime siiski.
Iiveldust tekitas Tallinki ja Viikingline`i ala, sest kruiisist on sõna otses mõttes kõrini.
Pärast käisime veel 400 proovikas, panime paika mõned eesmärgid ja sai harjutatud ka ühte lugu. Hoidke kõrvad kikkis, paari nädala pärast on meil teile uudiseid:P Positiivseid;)
Seniks rõõmsat meelt teile!
A standardid on muutunud, nt aastaid 2-3 tagasi sai pidevalt Lacucarachas käidud ja see oli täitsa fun, nüüd ei taha sinna kord aastaski minna. Viimati saigi Neljapäeva sünnipäevapartyl sinna jalg tõstetud ja kui Neljapäeva esinemine välja jätta, siis midagi muud toredat polnudki.
Kui nüüd toidumajanduse ja palgamjanduse jutud kõrvle jätta, võiks kribada üles need asjad, mida vahepeal tehtud on:
Sõbrapäev ei ole minu jaoks mingi ülioluline päev, sest sõpsikud on mul 366 päeva aastas ja sokse ja muidu nänne kingin neile ka suvalistel päevadel. Ainult Katule ja ta perele meisterdasin ise ühe vahva värvilise kruusikese ja tibule tegin kodus väikese pidulaua, aga teistele ei kinkinud midagi. Ma usun, et mingi odava nänni ostmine Prismast ei tee mind rohkem sõbraks, eriti veel nö kohustuslikus korras "Täna on SEE päev ja täna pead SEDA ostma ja kinkima.." Ei. See pole õige. Sõnumid saatsin laiali, sest mine tea, kes võib solvuda, aga üldiselt need, kes mulle kõige olulisemad on, teavad seda isegi ,et nad mulle olulised on:) Sõbrapäeva õhtul kutsus Viivika meid kontserdile, Mustpeade majja. Niisiis sai kuulatud Chalice`i ja saime osa ans "Külalised" esiksingli "Armastus on armastus" esitlusest. Hästi chill ja intiimne keskkond oli. Mulle täitsa meeldis. Eriti see, kuidas Mai Leemet laulis. Hästi andekas tüdruk, kelle improvisatsioonilised oskused väärivad kindlasti kiidusõnu. Kuulake lives! Plaadil see nii hästi ei kajastu, mitte et ma midagi halvasti ütleks. Plaadil on samuti hea, aga lives veel parem!
Reedel veetsin päeva oma kalli Katu juures. Päeval läksin ja koju sain vist alles mingi 1 v 2 ajal öösel. No polnud ju mõnda aega näinud ka. Patt. Mingi päev hakkame koos lihapirukaid küpsetama:P Oleks juba reedel teinud, aga vajalikke asju polnud ja poodi ei viitsinud minna, sest niii külm oli, et oleks kõrvad peast ära võtnud... böö..
Laupäeva hommik (juba kell 10.00..ma ei kujuta ette, kuidas nii vara üles saime, aga..) möödus Muusikaakadeemias. Sellest tahaks lausa pikemalt rääkida. Vbl järgmises postituses pajatan, aga jah... las praegu jääb.
Otse akadeemiast põrutasime Vildesse ema sünnipäevale. Tore pidu oli. Peale seda kui kõht sai täis jäin teleka ees tukkuma. Ja tibu jäi venna voodisse samuti magama. Nii, et hästi "põnev" pidu oli:P
Käisime ruttu kodust läbi ja sõitsime linna teise otsa Lemme Getteri kontserdile. Mul on niiiiii hea meel, et mul on selline sõbranna, kellel on nii lahe iseloom, kellel on nii ilus lauluhääl, et ma võiks terve kontserdi pisaraid lahistada, kui ma teaks, et teised mind ei vahiks. Kes on nii andekas klaverimängus, percussioni (??)(rütmipillid) mängus, kitarrimängus ja omaloomingu kirjutamises. Te saate veel sellest osa, sest Lemme plaadistab oma esimest albumit ja kui ma hea laps olen, siis äkki võtab mind isegi mõnele loole bäkki laulma. Kui kontsert lõppes, näitas kell juba keskööd. Uni oli meeletu. Koju jõudes lausa kukkusin voodisse.
Täna käisime Tourfest turismimessil. Rahvast oli nagu murdu, aga õnneks saime hea parklakoha, ei pidanudki kilomeetreid kõmpima. Õnnestus näha ka paari tuttavat nägu ja pisut isegi jutustasme. Juttu oleks kauemakski jätkunud, kui poleks pidanud bändiproovi kiirustama. Mingit konkreetset reisi me ei ostnud ega ilmselt lähiajal osta ka, aga mõned pakkumised võtsime siiski.
Iiveldust tekitas Tallinki ja Viikingline`i ala, sest kruiisist on sõna otses mõttes kõrini.
Pärast käisime veel 400 proovikas, panime paika mõned eesmärgid ja sai harjutatud ka ühte lugu. Hoidke kõrvad kikkis, paari nädala pärast on meil teile uudiseid:P Positiivseid;)
Seniks rõõmsat meelt teile!
kolmapäev, 13. veebruar 2008
Open mic
Negatiivset ärritajat oleks vaja. Muusikalise inspiratsiooni mõttes. Negatiivne ärritaja paneb alati kirjutama. Mul on pikemat aega 1 lugu ootel, tahab vaid sõnu ja viisi saada, aga inspiratsiooni ei tule ega tule. Ma ei taha öelda, et minu elu alati lakkamatult happy happy või päikesepaistes kasvav lill on, aga sellist hingepõhjani vihale ajavat asja pole tõesti ammu olnud. Enne suudan ise teisi ärritada. Nagu eile laulutunnis. Õpetaja vist tiba solvus isegi, aga kurat ega mina süüdi ei ole, et tema... (******) Igaks juhuks nimesid ei nimeta ja olukorda täpselt ei kirjelda. Õnneks ta vaid asendas tundi ja olukord ei ole igavene.
teisipäev, 12. veebruar 2008
Kõik ei ole päike, mis tõuseb!
Samal marsruudil sama laevaga 2 korda kahe kuu jooksul kruiisida on natuke liig. Või olen ma lihtsalt vanaks jäänud ja ei viitsi hüpelda enam. Tegelikult on standardid muutunud. Tahaks midagi ägedamat. Olgugi, et olen endale korduvalt lubanud, et Stockhomi kruiisile enam (või vähemalt niipea ) ei lähe, juhtusin jälle oma sõnu sööma. A noh vabanduseks võib öelda, et käisime šoppamas ja kruiis oli vaid "boonuseks". Kusjuures mõned päris toredad riideesemed sain kah. Stocholmis on samades poodides samad aled nagu meilgi- nt Zara, aga esemed odavamad kui siin. Tegelikult oleks veel rohkem asju osta olnud, nt nägin ülinunnusid teksaseid ülisoodsa hinnaga. Firmakad, maksid 999 SEK-i aga oleks saanud 350 SEK-iga. Aga need jäid napilt kitsaks. Kuna ma enda peale nii vihane olin, siis ei hakanud "EHKU" peale ka ostma, et küll kunagi lähevad vms. Pekki küll! Niu!:P
Aga üleskutse endale: Võtan end kätte. Panen enda jaoks visuaalsed eesmärgid ka kirja, et ma ei peaks jälle oma sõnu sööma. Tagasihoidlik eesmärk: -4 Kg, periood pole oluline, aga kui sünnipäevaks täidetud saaks oleks šeff.
Käisin ka Kristiine üksipulgi läbi. Ostlesin veel mõned toredad asjad. Sain käekoti, mis oli juba millalgi varem silma jäänud ja kooli jaoks sain sisejalatsid ka (ise nimetan neid emolapse jalanõudeks, need on sellised tennisemoodi papud luukerepeaega ja puha, aga koolis on need lihtsalt ülimugavad ja ei kujuta ette, et midagi muud kannaks) Tahtsin osta ka sammulugejat, aga ei leidnud kusagilt. Kas keegi teab, kust osta saab???!!
Vahepeal sai käidud ka täditütre sünnipäeval Pärnus. Ülinunnu sünnipäev oli. Toimus vastavatud restoranis Chaplin, mis on iseenesest juba superlux koht, suvel tahaks kindlasti veel sinna minna, siis oleks asja ka terrassile päikest püüdma minna. Õhtu programm oli armas: bänd, kes laulsid superhästi ja lubasid meilgi oma 50 000.- st originaal Fenderit näppida. Siis oli gabaree grupp + gabaree laulja. Ja kui mõelda, et saalis oli ainult u 20-30 inimest ja kõik see oli vaid meie päralt. Chill ju!Pühapäeval tegime ise nats proovi ja pärast seda läksime linna peale laiama. Avastasime ühe uue restorani nimega "Friday`s" vms. Koht ise on väga omapärane ja ok, aga toidud väga küll ei meeldinud. Hinna ja kvaliteedi suhe oli tsipa paigast ära. Teenindajast ei tahaks üldse rääkida. Tšikk tuleb laua juurde, kükitab harkisjalu maha ja küsib: "Noh, mida ma siis toon?" (täpselt selliste sõnadega)
Esmamulje on üks tore asi:P Edasine õhtupoolik kujunes lahedaks, nagu alati kusjuures. Suht tihti läheme pärast bändikat kuhugi sööma ja siis kellegi poole istuma. Seekord läksime Lemme juurde lasnemäele. Vaatasime "Superstaari" ja jõime teed, keskööl hakkasime kaarte mängima, aga kuna kõik olid nii vässud, siis ei tulnud sellest midagi välja. Kõik asjad ajasid naerma ja samas ei saand millesti aru. Mõnusalt totter.
Mul on megalt hea meel, et nädala alguses on kool. Laksib mõusalt energiat!
esmaspäev, 4. veebruar 2008
pühapäev, 3. veebruar 2008
Leto svet eto leto SVET!
Oh läbi sai see jalamehe elu. Auto saime eile kätte. Nüüd on auto samahea kui uus- kuskilt ei kolise ega klõbise midagi. Sõites on mõnus vihisev vaikus. Investeering juppidesse (2 sarniiri + puksid koos varrastega) ca 1000.- Tasus ära.
Eilne käik Raplasse oli 2 in 1 ettevõtmine, esiteks muidugi eelmainitud auto kättesaamine ja teiseks käisime Jüri G.- l külas, peaaegu oleks kolmas põhjus ka olnud- pidime minema ühte korterit kaema ja esialgse hinnaga oleks isegi ära ostnud, aga kui juba poolel teel olime, siis mõtles omanik, et tahab ikka pisut (200 000.-) rohkem saada, kui esialgne jutt oli. Ei, mitte elamiseks poleks seda ostnud, vaid niisama investeerimise mõttes ja väljaüürimiseks. Ma loodan, et mehike mõtleb ringi ja helistab tagasi, et jah teeme selle esialgse hinnaga:P
Aga õhtul piilusime poole silmaga eurovisiooni. Hääletasime Leto Sveti poolt! Mulle meeldis Rolfi lugu ka. A Leto Svet on piisavalt nõme lugu, et minna sellesse ponnistatud võistlusesse veidike teistsugust suhtumist ja mõtlemist näitama ja tavasid muutma
Kui poisid said pillimängud mängitud ja rummi trimbatud, siis poole öö ajal hakkasime linna tagasi liikuma. Ilmataat ei olnud just eriti helde. Esiteks mulle ei meeldi üldse öösiti pikki vahemaid sõita (roolis vähemalt mittte), teiseks ei meeldi mulle väga rasketes teeoludes ammugi mitte. Naljakas, kui Jüri juurde läksime, sadas vastikut vihma ja kui ära hakkasime minema, oli auto mattunud lume alla ja sadas tihedat lund. 50 km/h juures ei näinud meetritki ette, peale selle oli tee libe ja kohati rööpasse sõidetud. Lumehelvestest ämblikute vahtimine ajas pea ringi käima ja unepoiss tükkis vägisi silma. Õnneks jõudsime ühes tükis koju:)
Eeloleva nädala suhtes on mul natuke kurjad ja isekad plaanid. Aga mis teha elu on karm ja vahest peab ka enda peale mõtlema, ei saa alati teistest lähtuda. Kammoon me elame ju ainult ühe korra:)
Eilne käik Raplasse oli 2 in 1 ettevõtmine, esiteks muidugi eelmainitud auto kättesaamine ja teiseks käisime Jüri G.- l külas, peaaegu oleks kolmas põhjus ka olnud- pidime minema ühte korterit kaema ja esialgse hinnaga oleks isegi ära ostnud, aga kui juba poolel teel olime, siis mõtles omanik, et tahab ikka pisut (200 000.-) rohkem saada, kui esialgne jutt oli. Ei, mitte elamiseks poleks seda ostnud, vaid niisama investeerimise mõttes ja väljaüürimiseks. Ma loodan, et mehike mõtleb ringi ja helistab tagasi, et jah teeme selle esialgse hinnaga:P
Aga õhtul piilusime poole silmaga eurovisiooni. Hääletasime Leto Sveti poolt! Mulle meeldis Rolfi lugu ka. A Leto Svet on piisavalt nõme lugu, et minna sellesse ponnistatud võistlusesse veidike teistsugust suhtumist ja mõtlemist näitama ja tavasid muutma
Kui poisid said pillimängud mängitud ja rummi trimbatud, siis poole öö ajal hakkasime linna tagasi liikuma. Ilmataat ei olnud just eriti helde. Esiteks mulle ei meeldi üldse öösiti pikki vahemaid sõita (roolis vähemalt mittte), teiseks ei meeldi mulle väga rasketes teeoludes ammugi mitte. Naljakas, kui Jüri juurde läksime, sadas vastikut vihma ja kui ära hakkasime minema, oli auto mattunud lume alla ja sadas tihedat lund. 50 km/h juures ei näinud meetritki ette, peale selle oli tee libe ja kohati rööpasse sõidetud. Lumehelvestest ämblikute vahtimine ajas pea ringi käima ja unepoiss tükkis vägisi silma. Õnneks jõudsime ühes tükis koju:)
Eeloleva nädala suhtes on mul natuke kurjad ja isekad plaanid. Aga mis teha elu on karm ja vahest peab ka enda peale mõtlema, ei saa alati teistest lähtuda. Kammoon me elame ju ainult ühe korra:)
Tellimine:
Postitused (Atom)