Kõikide Laps

Nii kurb lugu.
Käin kolmapäeviti lauatennises, oma kunagises kodukohas, kus varem üheksa aastat kolmapäeviti samu radu tallasin. Nüüd olen juba pea pool aastat selle tee uuesti avastanud. Ainuke vahe on selles, et vahepeal on klubi kõrvale kerkinud imeilus maja. Kõige ilusam maja, mis seal piirkonnas üldse on! Ometi ei ole inimesed, kes selles majas elavad, just kõige rõõmsamad. Seal elavad need, kellel ei ole perekonda. Tegemist on lastekoduga.
Kolmapäeviti on ka lastel trenn, mis algab kella 3st, pärast koolilapsi tulevad, mehed, kes on seal juba 20+ aastat lauatennist mängimas käinud ja kes hoiavad reitingus oma kindlat kohta, mõned on eestis isegi esikümnes. Ühesõnahga profid, kelle vastu on suht võimatu mängida, aga on olnud aegu, kus on koos ühise eesmärgi nimel segapaaris mängitud... Ja umbes 7 paiku käivad siis asjaarmastajad, kes järjepidevalt võistlemas ei käi. Ehk siis mina, mu sõbranna ja kohalikud sportlikud tüübid, enamus on mehed ja meist ikka kõvasti vanemad.
Aga viimasel ajal on end just kella 7sele ajale pressinud ka ühed pisikesed poisid (kes tegelikult peaksid koos koolilastega päevasel ajal käima) Aga nad on nii tublid, et võivad vabalt teha pähe ka mõnele vanemale mehele. Poisid on pärit kõrvalolevast lastekodust. Pealevaadates täiesti tavalised normaalsed ja armsad lapsed, aga siiski neis on see miski, mis peegeldab nukrust... Igakord kui ma neid näen (eriti kahte neist... u I või II klassi lapsed) hakkab mul neist nii kahju. Eriti viimane kord kui ma nägin, kuidas lastekodu kasvataja kargas möirgava häälega sisse ja kamndas poisid lastekottu. Ja poisid olid hästi kohusetundlikud, tõmbasid kõrvad peadligi ja järgnesid kasvatajale nagu pisikesed truud koerakutsikad. Nii kurb. Miks nad ei võinud seal olla? Nad ei seganud mitte kedagi, ülejäänud inimesed, kes samal ajal trennis on, on neist vanemad ja nad hoolitsevad nende eest ja vähemalt neil tundidel saavad lapsed tunda seda, et neil on keegi vanemlik, kes neid õpetab ja toetab. Peale treeneri siis pean silmas ka inimesi, kes samal ajal trennis on ,sest seal on selline ühtne vaim ja kõik toetavad ja hoiavad üksteist. Eriti neid pisikesi poisse. Jube kahju! Igakord, kui ma neid vaatan, siis ma tahaksin need lapsed endale võtta, koju viiia, ma ei tea pakkuda neile kodu vms. Nad on lihtsalt nii head poisid! Lastekodulapsele mõeldes tekib mõnele pilt ülekäte kasvanud lapsest, pätipoisist... Aga need lapsed on viisakad, head, hoolivad, intelligentsed. Oma ea kohta kohutavalt täiskasvanulikud ja mõistlikud.
Igakord kui seda Youtube-i lugu kuulen/kuulan, tulevad need poisid mulle silme ette. Järgmine kord kui sinna lähen, viin neile kindlalt omalt poolt kingituse (uued professionaalsed lauatennisereketid)
Üleüldse on kõigist abitutest jube kahju. Kiisude hoiukodust võtaks ka kõik kiisud endale, aga kahjuks pole see ju võimalik
Kurb.