Kaksikutujud.

Elu justkui kalduks oma õigesse kurssi, aga ikka on nii paganama palju ebastabiilsust.
Märkamatult on näiteks saanud hobist "Laulmine" töö. Ma ei tea enam ette, kas ma saan homme nautida oma kauaoodatud puhkepäeva või tiirutan hoopis teise eestimaa otsa keikale. Ma olen unele võlgu, oi kuidas olen võlgu. Ma nii lootsin, et mul on seekord vaba nädalavahetus, aga tuleb välja, et EI...
Tegelikult oleks ju loogiline selliseid asju mingi n-arv päevi ette teada, saaks kasvõi mõtteliselt harjuda selle olukorraga, aga need tulevad graafikusse nii ootamatult. Mulle meeldiks ise oma peremees olla, vähem arvestada teiste vajadustega (teatud ajafaktorilistes aspektides)...

Ükspäev lugesin Ottile moraali, et ta on kõik oma sõbrad unarusse jätnud ja meie jaoks enam aega ei leia. Ja ütleme, et on päris palju asju millest ta ei tea, sest teda lihtsalt ei näe. Aga ükspäev vaatasin peeglisse- ma ei ole ise parem. Millal ma viimati WAF-is käisin? Kuu on vähemalt vahele jäänud! Millal ma viimati K.ga koos linna läksin/ teda tööle viisin? (muidu olime ninapidi iga päev koos) Telefonis luban palju, aga millegipärast lubadused lükkuvad tunde ja tunde edasi. Ma ei imesta, kui mõned inimesed lihtsalt loobuvad minguga arvestamast, sest ma olen ebastabiilne. Ja isegi mitte endast tulenevatest põhjustest, vaid mu ajakasutus oleneb KELLESTKI teisest. See tundub kohati ebareaalne, ebaminulik! Sest viimasel ajal olen saanud niii MINA olla. Üksi, ise, kellestki sõltumata...

Kaksikutujud. Ei tea ise ka mida ma tahan.

Natuke ju tahan kellestki sõltuda. Näiteks on mul hiiglama hea meel selle üle, et mu elus on M. & kõik jutud. Samas mulle ei sümpatiseeri, et ma ei tea enda tegemistest ette ja ma ei saa oma asjadega piisavalt arvestada- need projektid, esinemised kontserdid, rutiin. Laulda ju mulle meeldib, aga EGO ütleb, et tahaks seda teha siis, kui ISE tahan, mitte käsupeale. Kaksikutujud.

Aga ma tean, et ma tulen toime. Ma saan hakkama. Alati olen saanud. Pealegi olen nüüdseks teadmisele jõudnud, et rahaga saab ikka ühtteist kompenseerida küll :)

Juuni 2010

Praegu on kiirete aegade kõige kiirem aeg. Sehkendamist ja mööda linna tiirutamist on palju- aga see meeldib mulle.
Reedel on meil kontsert, mille nimel siin viimased paar nädalat on saanud enda mõnusat olemist ohverdatud stuudiole. Une ja töö ajast muidugi. Kui enne oli päris suht koht ok, siis tänaseks olen ma veidike üleväsinud. Mind lohutab aga see, et järgmine nädal on tempo veidike aeglasem & saan oma tähelepanu veidike "kellelegi" suunata, kes on natuke hooletusse jäänud(=

Praegu on suurem muutuste aeg. Projekte on palju, ühed lõpevad ja uued ja huvitavad on peale tulnud. Samuti on muutuste aeg isiklikus elus. Päikeseline!


Millal ma ennast viimati nii hästi tundsin? Hmm,- ammu! Liiga ammu!