Vaikus. Piinlik vaikus. Ärritav. Karjuv vaikus. Laulev vaikus...
Mõnikord tahaks rohkem vaikust. Vahel tundub isegi, et tänapäevane kiire elutempo soodustab vaikuse tähenduse unustamist. Sellist üksi olemise aega nagu eriti ei olegi. Vaikust samuti ei ole. Isegi öösiti mitte-
Mõnikord on vaikus lämmatav. Täna sai seda pisut tunda ka. See on selline natuke vastik tunne- tahaks justkui midagi jutustada/rääkida/ millegi üle arutleda, aga lihtsalt ei ole kedagi, kellega seda teha. Eilne päev venis väga pikaks, astus teine poole sammuga lausa tänasesse päeva. Mudugi oli Kaja Rocki nn võidu tähistamine ka päeva pikemaksvenitamist väärt, aga see omakorda tingis selle,et hommik ei lasknud Tokkot lahti ja mina pidin vaikuse lämmatust taluma.
Mõnikord ma tunnen piinlikust vaikuse ees. Isegi kui tegu ei ole minust sõltuva vaikusega. See jõuab meieni aegajalt koolis, eriti filosoofia loengus, kus õpetaja armastab oma tudengeid kaasata oma mõttekäikudesse. Ta küsib tihti arvamusi, isegi mitte nii väga filosoofilistele probleemidele, vaid just sellistele inimesest endast tulenevatele mõtetele- Nt "Mis on Sinu jaoks väärtused" vms Ja siis see, kellelt vastust oodatakse, vaikib...Vaikus kestab. Kuni lõpuks ütleb keegi kolmas, mida tema asjast arvab. Tihtipeale juhtuvad need olema just 2-3 kindlat inimest kogu meie kursuselt. Ja kui vaikus on katkestatud, siis pööravad kursuseõed oma pilgud vaikuse katkestaja poole ning heidavad ette, et sellel ei lastud vastata, kellelt vastust oodati. Aga asi on siiski selles, et sel hetkel on vaikus väga piinlik. Ja piinlik on ka see, et inimes(t)el puudub oma arvamus, kui seda just konkreetselt küsitakse. Tegelikult ei taheta teada ju mingeid kvantmehhaanika seaduspärasusi, vaid tühipaljast subjektiivset arvamuskübet, aga siis see fu#king vaikus..
Vaikuse tähendusest hakkan alles hiljem aru saama, loodan vähemalt. Meeletu lärm, mis hakkab mind päevast päeva ümbritsema, on tegelikult hirmutav.
Vaikus. Ainult teie oma.
4 kommentaari:
mõtle ehk sellele, et mõned pole huvitatud teatud seltskonnale oma arvamuse avaldamisest. peaksid õnnelik olema, et ise nii täiuslik oled, mitte teisi kritiseerima ja muretsema mingi mõttetu piinlikustunde pärast. kõigil on oma arvamus, aga meil jääb alati õigus see ka omale jätta, kui seda soovime.
Muidugi on õigus oma arvamus enda teada jätta, eriti kui tegu on mingi suhteliselt isikliku teemaga(isegi kui ka pole isiklik.. ka siis on õigus) See kõik on formuleerimise küsimus: alati saab ilusasti öelda, et ma ei tahaks sellest rääkida vms..
Ja täpselt samasugune õigus on minul piinlikkust tunda, isegi kui see kellegi kolmanda jaoks mõttetu tundub.
Ei kritiseeri kedagi, need on vaid tühipaljad mõtted. Nõustun kui arvad ,et mõttetud, aga mõttetuid asju tuleb vältida:)
jah
aga siiski..
Postita kommentaar