Sõnad on kõigest sõnad. Kuigi selge vahe on sees, kas nad on välja öeldud või kuskil kirjas. Aga ütlemata palju võimu on sõnal küll. Minumeelest on sõnad reeturlikud, sest sõnast saab iga inimene isemoodi aru ja tõlgendab vastavalt oma sisetundele. Samuti ei tea, kas ehk õiget asja pole pisut vale sõnaga kirjeldatud või siis vastupidi. Tegelikult ei ole asi "suurem asi", kuid sõnadesse võin selle palju "suuremalt" kirjutada/öelda /panna. Üks- üheselt ei saagi midagi mõista ja inimesed võtavad sõna "tähendust" tihtipeale liiga enesekeskselt võiks öelda isegi egoistlikult ja oma mätta otsast nähtuna. Just sellepärast ongi mul tunne, et sõnad valetavad tihtipeale päris palju ning ei kajasta tegelikkust piisavalt adekvaatselt. Tekib küsimus, et mida siis üldse uskuda? Mina usun harmooniasse- sõnad, teod, intonatsioon, inimese "mina" ja tema reaalne mõttemaailm harmoonias kajastavad kõige enam tegelikkust.
Alati pole tegelikkust vaja. St alati tegelikkus ei huvita mind, eriti kui tegu pole minu tegelikkusega. Kui inimene väidab, et ta on õnnelik ja otsib selle sõnale ka mingisugused põhjendused järgi, elab oma illusioonis või vastupidiselt oma madalas (no kuidas keegi nüüd tõlgendab seda.. sõltub lugejast) mittemidagiütlevas pisidetailidest koosnevas õnnemullikeses, siis las olla. See on tema enda isiklik tegelikkus ja ma arvan ,et kellelgi teisel ei ole asja tema tõekpidamistesse. Selline tegelikkus või siis tegelikkuse teadmatus ei huvita mind.
Vahel mind huvitab hoopis see, et miks on õnnelikkusele vaja põhjendusi leida. Ma olen õnnelik. Ma teen neid ja neid asju, käin nendes ja nendes kohtades. Oman seda ja teist, teen nende ja teise inimestega sel konkreetsel ajahetkel lahedana tunduvaid asju. Ma olen ilus. Ma olen õnnelik.= need mõttekesed on nagu õnnelikkuse õigustused. Aga kui õnnelikkus õigustust vajab, siis on inimene tegelikult rahulolematu ja kibestunud. Kuigi õnnelikkus on suhteline ja sõnad on suhtelised, on sõnadega õnnelikkust võimatu väljendada. Võite mind siinkohal ümber veenda.
Üldsegi, kas on olemas vahepealne? No sellessuhtes, et ma arvan inimesi arvavat (ehk liialt subjektiivne mõte, aga äkki keegi saab aru..) et kui nad ei ole õnnetud, siis nad on kohe automaatselt õnnelikud? Kuna õnnetu ja õnnelik on vastandid, siis peaks justkui nii olema? Aga kas on ka see vahepealne? Ma arvan, et on ikka. Ja tihti inimene just kõigub erinevate tasandite vahel ja äärmustes pole ta tegelikult üldreeglina kunagi. On vähem või rohkem õnnelikkust, aga see kõigekõige tipp on meta- või siis ei ole seda üldse mujal olemas, kui idealisti või perfektsionisti ajusoppides ning in real life sinna ei ulatu.
Tasakaal on vähemalt minu jaoks see, mis paneb asjad paika ja aitab inimesena tunda (kas siis õnneliku või vähem õnnelikuna)
Feel the rain on your skin
No one else can feel it for you
Only you can let it in
No one else, no one else
Can speak the words on your lips
Drench yourself in words unspoken
Live your life with arms wide open
Today is where your book begins
The rest is still unwritten
16 kommentaari:
ma olen enamus ajast see vahepealne - õnnelik olek on mu meelest selline hetkeline. kui midagi mind "rõõmustab", siis sel hetkel, kuni emotsiooni jätkub, tunnen rahulolu ja kõikvõimalikke positiivseid tundmusi - nimetagem seda olekut õnnelikuks. õnnetu olema tähendab mitte automaatselt negatiivset - ei viha, ei masendust, ei solvumist - õnnetu on minu jaoks kergelt selline hädine olek. ei oska seda praegu nii kirjeldada, aga jah. enamus ajast käin ringi sellise tavalisena - ei mõtle ilmtingimata, kas olen hetkel eluõnnelik või sigaõnnetu. come on eksole.. õnnelik kaotab oma tähenduse, kui seda igapäev välja pahvida. hehh. ah, ma ei tea ka - mõttetu kommentaar, sorri.:D
exactly. Enamjaolt ongi selline vahepealne olek. ja kui isegi mingit head asja on liiga palju- söögi alla ja söögi peale, siis muutub see tavaliseks.
Aga point on minu meelest see, et õnnelikkuses ei pea kedagi veenma ja põhjendama, miks see või teine asi õnnelikuks teeb. Õnneliku & rahuloleva inimese õnne märkavad teised nagunii ja seda ei pea neile tõestama:O)
Vot julgengi väita, et kui inimene ütleb, et ma olen õnnelik, kuna täna on ilus ilm,.. Mnajh, see olekski nagu see mida ma täpselt mõtlen, et see on põhjendus sellele ,et "Tegelikult ma olen ju õnnelik" Ma ei usu ,et see ,et hetkeliselt on ilus ilm, ongi kellegi jaoks õnn. See on ainult periood, mil inimene on selle tõttu paremas tujus. Üksik või perioodiline positiivne tundmus muudab küll päeva kenaks või paremaks, aga see ei ole ju veel SEE.
Aga minu meelest ongi normaalne kui inimene on erinevate inimeste seltskonnas erinev. Ma ei kujuta ette, et inimene oleks koguaeg ühesugune tõsine või vastupidi ülemeelikult lõbus. Mõne seltskonnas oled vabam, teise seltskonnas tuleb pisut delikaatsem olla, sest seal lihtsalt ei sobi teatud asju öelda/teha. Inimene on mõnes mõttes nagu kameeleon, sulandub vastavalt vajadusele keskkonnaga.
Aga õnnelikkuse mõte oli selles, et õnnelik inimene on kaugelt ära tunda. See, et inimene ise andale spetsiaalse aupaiste ümber pea joonistab ja arvab end päevast- päeva õnnemullis olevat, on pigem müüt kui tegelikkus ja paneb kõrvaltvaatajaid kulmu kergitama ja mõtlema "milleks?" Inimese enda elu ja enda õnn.. jääb küsimus, milleks on oluline kellelegi kolmandale tõestada, et ma olen niiiii laes 24/7 ja alati :D
hmm..ei tea :)
pole eriti kokku puutunud sellega..ja kui keegi tahabki olla spetsiaalselt ja idiootselt õnnelik, siis palun..mul on ükskõik..
lõpuks peab ju tema sellisena elama :p
Inimese enda tegelikkus. Kas reaalne või mitte, aga vähemalt enda oma. Ja teistel jääb üle vaid mõttetult pead vangutada 8)
Vips, sa astusid vist kellegi konnasilmale :) Aga sellega ma nõustun, et täiesti kasutu on pidev õnne, rõõmu, ilu, "laheda" elu rõhutamine. Pigem paneb see mõtlema, et kas ikka on nii, nagu kirjutatud. Et käisime hüpersupermega kohas ja oli gigasigavahva... usutavam oleks, kui loeks, et käisime ja oli tore. Teadupärast meeldib meile kõigile asju ka natuke ilustada... Siis võta "lahedast" elust ja jutust 65% maha ja järgi jääb vaid soov olla keegi, end nähtavaks teha (tihti läbi teiste) ja oma erilisust rõhutada. Aga kas tegelikult sellel inimesel on üldse, millele rõhuda? Mõelgem.
Keegi pole rääkinud teise väiksusest. Ise paned end paika? Sinu jutust kõlab tihti läbi, kuidas teised on sinust ikka halvemad, koledamad, teenivad vähem jne. Tegelikult on ALATI keegi, kes on sinust tublim, parem, lõbusam, ilusam, rikkam. Aga vaidlemine on hetkel kasutu. Elan lihtsalt kõrgemate standardite järgi ja seetõttu on ka raske mõista sellist enese pushimist tühjalt kohalt. Punkt. Ja vipsi blogi ei peaks rohkem risustama.
Mul tekkis hoopis selline mõte, et võib-olla pole see mul-on-toredad-sõbrad-ma-olen-ilus-mul-läheb-hästi-jne-ma-olen-õnnelik mitte põhjendus vaid pigem õnne lahti mõtestamine nii enese kui teiste jaoks. Ehk soovib see õnnelik inimene lihtsalt oma õnne teistega jagada? Ehk soovitakse näidata, kui lihtsates asjades see ebamäärasena kõlav mõiste tegelikult peitub?
Rääkisin, et raske mõista, mitte et olen üle...
Kui sul oleks võimalik lubada endale ka suuremaid rõõme-asju (peale pisiasjade), kas naudiksid samamoodi vaid pisisid?
Lihtsalt on tore lugeda sõprade blogisid, tihti näeb inimest täiesti uue nurga alt. Ja mõistab, mis on neile oluline, mille peale ärrituvad. Kes on, kes üritab olla. Lõbus ju.
tundes m. juba algklassidest, ei saa üldse aru, kust selline arvamus on tekkinud :) igaüks saab aru, et see on mingi ümmargune null-mull...
pigem on probleem siin kellelgi teisel, nagu ka paljud ta nn sõbrad linnapeal räägivad...
mõtteainet peaks olema.
m. asemel kustutaks siit kommid ära...milleks? kui asi on seestpoolt hapu..ei muuda seda miski
ma ei suuda vastupanna soovile uurida, mis lgp anonüümse esineja meelest on suur õnn? too palun üks näide...
sõprust ja sõpru pisiasjaks pidada... eks seegi ütleb nii mõndagi inimese kohta.
Ma ei tea mis diskussioon siin kommentaarides käib, õigemini raske on ette kujutada, mis kirjutati kustutatud kommetaarides või kes oli kirjutajaks ning kes on anonüümse kirjutaja taga, kuid ma arvan ,et "õnne" teema on liiga abstraktne, et selle üle üldse vaielda. On erinevad mõtted ja tihti annab teise inimese nö tema õnnelikkuse definitsioon mõtteainet ühe juurde.
Spontaanselt kirjutades ei pruugi kõigele kohe mõelda, usun ,et järelemõeldes kirjutaks kindlasti midagi teisiti (mitte vastupidi ega ümber) vaid pigem kaalutledes erinevaid aspekte ja tuginedes erinevatele mõtetele.
Liialt abstraktne teema ,et vaielda. Mõne jaoks võib õnne definitsioon nii kõrge olla, et ta arvabki, et alati on midagi VEEL kõrgemat, suuremat ,ülemat.. Sama nagu armastuse tunde puhulgi. Muidugi on õnn ka pisiasjades, aga on ju veel muudki, mis nende kõrval eksisteerib.
Minul vahepeal tundub ,et mu elu on kohati liiga stabiilne, tavaline- nö ma ei ole kurb ega õnenlik ka mitte. Lihtsalt justkui olen ja teen meeldivaid ja vähemmeeldivaid asju. " Teise õnnetusest rõõmu tunda ei ole ilus.." Ei tunnegi otseslt rõõmu ,ega parasta kellegi üle.. Aga kurbadele situatsioonidele mõtlemine, natuke kehvema elu nägemine avab silmad ja alles siis tuleb teadmine ,et see tavaline,stabiilne elu on ju tegelikult õnnelik. Ja kõik muu sinna juurde kuuluv.
Aga huvitav on siiski, et vaevute mõtteid avaldama.
Postita kommentaar