Inimene on inimene...

Inimloomus on keerukas. Hämmastav. On asju, mis panevad ka iseenda puhul imestama, kuigi ennast peaks ju ometi tundma?! Samas see on nii huvitav, et avastad endas ja teistes üha uusi positiivseid külgi. Kummaline on see, et mõni inimene tundub algul eemaletõukavana, aga kui temaga lähemalt tuttavaks saad, on ta superinimene ja jääb vaid küsimus, kust kurat sellised eelarvamused küll tekivad. Miks nad üldse tekivad? Usaldamatusest? Kahtlusest? Samas teine inimene võlub sind (sina vormi pole ilus kasutada, aga kirjandite aeg on ammu möödas, nüüd on lubatud vigu teha )kohe ära, vaatab silma, naeratab ja plaks.. oled tema lummuses. Kuigi tegelikult ei ole see inimene inimesena suurem asi. Omab vaid oskusi musta valgeks rääkimiseks ( Kusjuures kui selle oskusega üle doseerida, on see hukutav- proovitud!) Ja teine inimene arvab ,et "Jah, nii ongi" (Savisaare oletatav fenomen nt.)

Kas inimene otsib enda ümber ilusaid inimesi? Mitte kollektsioneerimise mõttes vaid nagu lubab endale esmalt ligi selliseid inimesi, kes on välimuselt kenad, puhtad, ilusad, ehk mõneti tema enda sarnased, eelistades neid inimesi teistele, kel vbl ehk mingi "eemaletõukav" detail ( nt mõne jaoks mingid augustused näos, rastapatsid jms). Inimene on ju ikka sama inimene, olgu tal siis augustused, hipistiil või pintsaklipslase outfit. Viimasel Polymeri peol oli päris palju pikajuukselisi rokistiilis inimesi, kes mõne jaoks tunduvad "teistsugustena". Üks inimene mainis mulle, et lahkub peolt kuna talle ei meeldi see kontingent (muu pidavat sobima- nii muusika, koht kui ülejäänu...) Aga mis selle põhjuseks siis on? Et need inimesed ei ole piisavalt tema sarnased? Mis siis, nad pole minu sarnased ka, ometi sai nii mõnegagi sealt asjalikku juttu räägitud. Ja hiljemgi veel suheldud. Kaotatud ei ole midagi, on vaid võidetud. Ma julgen väita, et asi on inimeses endas kinni. See ei ole tolerantsuses ka, see on miskit sügavamat või isegi midagi alateadlikku, mille pärast inimene tunneb end teatud inimeste hulgas ebamugavalt.

Mingi aeg ma vaatasin viltu punkarite peale. Nad tundusid räpakad ja kasimatud. Ühesõnaga sama ebameeldivuse tunne, aga pärast lähemat tutvust mõne selle kontingendi esindajaga, on sellised arusaamad kadunud. Ahah.. Hea soovitus, kui kellelgi on probleeme rockistiilis inimeste sallimisega, siis võtku osa RabaRocki festivalist (kohustluslik on ka telklaagrisse jäämine!) Kindlalt pärast seda on need arvamused taandunud. Inimesed on tegelikult superlahedad, vahet ei ole, mis "nahas" need inimesed parasjagu on.

Rohkem tolerantsust & võite avastada väga toredaid inimesi, keda te põhjendamatult eemale olete tõuganud!