Minupaha

Ma pean oma sõnad tagasi võtma. Noh, ma just mõni aeg tagasi ütlesin halvasti uue treeneri, selle vene neiu kohta, kes tundus esmapilgul pisut kummaline. Olles nüüd juba mitumitu korda tema bodypumpis käinud, tundub ta iga korraga aina toredam ja see, mis enne kummalisusena tundus, on tegelikult päris armas ja kes ütles ,et treenerid peavad tuimad tükid olema ja nalja ei tohi teha. Igatahes viga oli minus ja üritan nüüd parem olla. Või noh vähemalt püüan erinevate inimeste suhtes tolerantsem olla:)

Eelarvamused on kerged tekkima, aga tavaliselt inimesed ei taha oma eksimusi tunnistada, eks ikka on lihtsam teistes vigu leida või spetsiaalselt "tiitleid" juurde mõelda ja inimest selleks ja teiseks tembeldada, kui ennast peeglist näha ja mõnes mõttes nagu tuure maha võtta. Väga lihtne on öelda, et viga pole minus ja leida selle juurde õigustusi ja põhjendusi, aga siit küsimus "milleks?" Paljusid situatsioone on võimalik mõista mitte ainult kahtepidi vaid lausa kolme- ja enamatpidi. Ja võta sa nüüd kinni milline neist kõige õigem on. Enda seisukoht ja arvamused muidugi on lähedasemad ja seetõttu tunduvad ainuõiged. (Just nagu õpetajad koolis, igaüks neist arvavad, et tema aine on kõige tähtsam ja kompromisse tehakse üldiselt vähe, samas meie, õpilased, jookseme end kasvõi pooleks, aga keda see enam huvitab). Seda, mis jääb oma ninaotsast kaugemale just nagu ei tahetagi näha. Mõelgem sellele natuke! Aga jah, eks tõstab mingis mõttes vist enesetunnet ja pseudoreputatsiooni kui tead, et on liitlasi, kes samamoodi arvavad. Alatu on rõõmu tunda sellest, et kellelgi järjekordelt vaimses mõttes on saadud "ära panna" . Minu peres õpetati küll väiksena, et "näpuga näitamine on ebaviisakas" Just sellisena näen ma ka olukorda, kus inimene tahab paaniliselt tõestada, et temal on õigus, ise samal ajal näidates kohta kätte "Näe Sina eksisid!" Ei räägi siinkohal elementaarsest "õige-vale tunnetusest" Seda teame kõik isegi.

Häbi mulle. Umbes 4 aastat tagasi, kui veel Ü-ga käisin, siis olin just selline ülevalpool kirjeldatu, selline vankumatu, järelandmatu. Selle 2,5 aasta jooskul, mil me koos olime, ei olnud temal vaidlusküsimustes ega tülides kordagi õigus, minule pidi jääma lõppsõna ja temal ei jäänud muud teha kui saba jalgevahele tõmmata ja minu õigust kinnitada. See tõesti ON võimalik, isegi silmnähtavalt valed olukorrad on võimalik mustvalgeks ja vastupidiseks rääkida, just nii nagu endale kasulikum on. Mõneti oli see muidugi ka temast tingitud, kui oleks natuke tugevama iseloomuga olnud, poleks seda juhtunud, aga TEGELIKULT ma ju tean, et ka mina eksisin, aga millegipärast ei tahtnud seda siis kuidagi tunnistada. Paha mina:) Aga ma saan paremaks, kunagi kindlasti :P

Nagu Siim ütles, tark inimene pole see, kes ise end targaks peab, vaid see, kes oma vigadest õpib c:

Ja nüüd igaüks mõtleb ise, kas ka tal ei oleks aeg lõpetada õiguse tagaajamine ja aeg asu anda nii endale kui ka teistele:r