Argipäeva rõõmud pisiasjades

Esmaspäev pidi tüütav ja raske olema, pabistasin selle pärast juba ette, aga tegelikult selgus, et kõik oli tegelikult väga rahuik ja meeldiv, väsimust ei kusagil. Kuigi tööpäev pidi teooria järgi pikk ja raske olema.

Heh, õhtul oli eriline vesipiibutamise isu- nii meil siis kujuneski musiga üks armas õhtupoolik, kus küünlavalgel jõime šampat ja popsisime vesipiipu, esmaspäeva kohta oli see pisut kummaline, aga omapärased asjad ongi mõnusad:) Aa, kusjuures vesipiibuga on eriti mõnus tossupommikesi teha: puhud vesipiibu tossu mullitaja mullikestesse. Hästi äge! Kui mullikesed lõhkevad, siis käib miniplahvatus. Rohkem lollusi, eks:) Aga tehke järgi:P

Täna oli ka mõnus päev, kui välja jätta tunniajane hambaarsti järjekorras ootamine ning hamba väljatõmbamine, oli kõik suhteliselt hea. Kusjuures tahaksin südamest kiita Tallinna Hamapolikliiniku personali!(märts on ju hea teenindaja kuu ;D) Seal on alati kõik nii korralik ja meeldiv, erinevalt nt mustamäe polikliinikust, või mustamäe haiglast, kus juba registratuuris suudetakse ebameeldivaid emotsioone tekitada. Tallinna Hambapolikliinikus on isegi registratuuri tädid meeldivad, natuke jäi selline mulje nagu panga telleri juures oleks, selline hästi viisakas ja ametlik, nagu peakski olema. Samas saan aru, et väikese palga eest veel meeldivat teenindust nõuda, on vast liig, aga siiski võiks ju nendest õppust võtta;D, ehtne näide sellest, et meeldiv teenindus ON võimalik.

Tänane hambakirurg oli samuti hästi lahe, meesterahvas või noh, selline nooruke vene poiss u 25 või kuskil nii. Sellise halva asja juures, nagu hamba väljatõmamine, suutis mu tuju rõõmsaks muuta, tehes hambaarstihuumorit. Eriti hea, kui vahid toolis hambad laiali, tüüp teeb nalja ja tõesti tahaks naerda, aga ei saa, sest suu on pärani. Siis üritad tõsiseks jääda ja nö ebameeldivale mõelda, aga ei saa, seda enam ajab naerma:D tnx dude, peaasi, et valus ei olnud. Tõsiselt mitte midagi ei tundnud.

Tänasele päevale lisas positiivsust veelgi musi toodud lillekimp. Džentelmenid pole mitte kuhugi kadunud, ta on siin minu juures alati olemas ja aegajalt teeb selliseid ilusaid žeste. Eriti armas on see, et ta teeb seda ilma mingi põhjuseta, vähemalt ei tingi seda mingi tähtpäev vms, lihtsalt heast südamest ja armastusega:)

Need ilusad roosakad tulbid tõid kevade lähemale. Tibule musikalli, armastan!

Pildi autor: Ketsukas, tehtud Tartu modechillil

Uusi postitusi ei ole

Kes siis reedeti tööd teeb? Ääk, mitte! Ja siinkohal ei lähtu ma mitte vabariigi sünnipäeva eelsest lühendatud tööpäevast, lihtsalt on kujunenud nii, et reeded on nii töö- kui õppimisalaselt vabad. Kuigi jaa, autokoolis käisin "õppimas". Formaalses mõttes. Juurde ei saanud midagi, kahjuks. Aga noh, eks põnev on ikka teada, et autokooliõpsil on pärast 2 a möödumist moblal ikka sama helin ja sarkastiline huumor pole samuti kuhugi kadunud. Kuigi, njah sarkasm pidavat huumori madalaim vorm olema. Ei tahaks sellega siinkohal küll nõustuda.

Tegelesin pisut Kernukate klassikokkutuleku korraldamisega. Õigemini juba mitmendat päeva ajasin väja nr-d ja kontakte. Mina isiklikult pole enamus inimesi u 6-7 aastat näinud. Põnevusega ootan juba kokkusaamist ja selle nimel siis praegu siblingi. Sel nädalal saab asi suht kindla käigu, siiani on vaid inimeste otsimisega tegeletud. Päris huvitav oli telefonitsi eksklassikaaslastega suhelda. Inimesed, kes tol ajal olid vaiksed ja tasased, olid nüüd HOOPIS teistsugused. Natuke hirmutas isegi, aga loogiline ongi, et inimesed aja jooksul muutuvad, saavad täiskasvanumaks jms. Lihtsalt kuna ma neid nii ammu pole näinud, siis minu mälus on neist ikka selline pilt nagu siis, kui ma kaheksandas klassis minema läksin. Naljakas tegelikult, et mälus jäävad pildid seisma, kuigi aeg läheb edasi. Ok, see selleks...

Bändiproovis sai käidud ja Kaja rocki finaaliks valmistatud. Niivõrd- kuivõrd. No vähemasti senimaani, kuni basstrummi nahk otsustas lõplikult katki minna. Siis sõitsime mööda linna ringi, et uut saada, aga noh vabariigiaastapäeva eelsel päeval olid ju sellised poed samuti lühendatud graafikga avatud ehk siis selleks hetkeks kui meil "asja" oli, olid poed juba suletud. IS oli küll avatud, aga seal ei müüdud seda marki, mida Tõnis eelistab. Peps poiss, ehhh. Noh ja lõppude lõpuks tuli ikka vana nahka lappima hakata, see võttis juba oma jagu aega, et kava saime vaid ühe korra läbi tehtud. Andke siis andeks, kui Kaja rockil mõni apsakas tuleb. Aga lubatud 2 uut lugu on endiselt jõus;)

Pärast bändikat otsustasime Jüriga nats "nalja" teha. Mitte selle argises tähenduses:P, aga selgitama nüüd kah ei hakka ;p Viimati "naljatasime" vist 2005 aasta Rabarockil, aga sellest on juba poolteist aastat möödas- ei tahaks küll öelda, et oligi viimane aeg aga päris omapärane oli. Hiljem tulid meile ka Hipi ja Liisa ning öö venis lausa hommikuni. Kusjuures ma ei teagi, kas Jüri jõudis k 6.55 Toompeale laulma:S Igatahes 5st oli ta alles siin...

Nagu arvata võis, möödus laupäeva hommik une tähe all. Edasine peamine ülesanne enda jaoks oli essee ja ettekande kirjutamine, sest kuigi neid on alles kolmapäevaks vaja, ei jõuaks neid nagunii mingil muul ajal teha, sest kuni neljapäevani on nädal väga busy busy. Aga ülesannete peale saab öelda TEHTUD! (mitte keskerakondlikult;P)

Hiljem shoppasime ülemistes, aga otsisin, mis ma otsisin- sihtmärk siis teksad ja saapad, ei leidnud miskit. Ma ei tea, ei tohi enda peas mõelda mingit mudelit valmis, sest siis ei leia never. Saabaste ostmine on eriti raske, eriti kui mõelda millise kontsaga, säärega, nina kujuga jms peaks ta olema. Aga vat ühes eksemplaris koos on v õ i m a t u selliseid tunnuseid leida. Mõni mõtleb, et mis mõttega osta saapaid, kui talv juba lõppemas. Ei, mul on saapaid küll, sel aastal olen varusid isegi kahe saapapaari võrra täiendanud, aga kõik on niiii külmad ja külmus pole minu sõber!:P Ja praegu näpistab külm veel eriti valusalt... seega soojad saapad needed!

Siis jõudsime lõpuks ka fotodele järgi K-artulisalongi. Üle pika aja pole jõudnud midagi piltideks teha ja sellest tulenevalt oli patakas päääris suur. Ma ei tea, aga millegi pärast eelistan ma siiski paberkandjal pilte. Arvutis võib ju olla, aga albumist on mugavam vaadata. Meeldejäävamatest üritustest üritan ikka ka mingid slaidid fotodeks teha. Ahjaa ja alustasime isegi uut nn reisialbumit, mis sest et meil eriti veel reisimisi olnud ei ole. Küll need tulevad, egas nad tulemata jää:P

Õhtu veetsime naabermajas Henri ja Liisa juures. Mõnus ja vaikne õhtu oli, võrreldes reedega. Mängisime lauamängu ja dippisime porgandeid ja tacosid. Ja kui nüüd hästi järele mõelda, siis oli täiesti kainekas õhtupoolik, mitte ,et ma mingi alkolembene oleks muul ajal, aga ses suhtes, et keegi ei võtnud midagi, aga fun oli sellegipoolest. Õhtu lõppes suht viisakal ajal. Arvestades, et Liisal oli tarvis ka pühapäeva hommikul tööle minna, oli see väga Br0 ja õige otsus.

Pühapäeval tegelesime piltide arhiveerimisega, mis võttis lausa 2-3h päevast, siis leidsime ka aega nats kodusemate asjade jaoks nagu koristamine ja pesupesemine, kokkamine jms. Ja käisime uuesti teksade-saabaste otsinguil. Ostsin ühed teksad siiski ära. Selliseid olen endale KA tahtnud, aga siiski need pole need, mida konkreetselt otsisin, ühe paari selliseid tavalisi igapäevaseks käimiseks mõeldud pükse pean kindlasti veel hankima. Jah, raske on tüdruk olla:D Eks tüdrukud mõistavad

Homme algab jälle maraton- 2 töökoha ja kooli vahel, jess "ei suuda oodata":X

End.

Petturisündroom

Tavaliselt kui lapsevanemaks saadakse, peetakse ikka oma last kõige armsamaks, andekamaks, ilusamaks. Oma laps peabki eskohal olema. Ja südame küljes on ta loomulikult rohkem kui ükskõik milline teine laps. Aga kui seda, kui tubli ja andekas laps on, lapsele korrutada, võib see põhjustada lapses petturisündroomi.

Mis see tähendab?

See on selline nähtus, et kui laps hakkabki arvama, et ta on KÕIGE andekam ja parem, ei saa ta oma vanemaid petta. Ta ei luba endale mingeid eksimusi, sest ta PEAB kõigega hakkama saama, vastasel korral ta ei oleks ju NII tubli ja ANDEKAS. Pettursündroomi esineb enamasti tüdrukute seas, kellele vanemad on lapsepõlves "karu teene" teinud.

Põhimõtteliselt on nii, et inimene ei ole enam millegagi rahul, mida ta saavutab. Ta ei ole rahul ühelgi positsioonil, sest alati saab kõrgemale ja paremale kohale. Nad arvavad, et kõik nende saavutused on tingitud heade kokkulangevuste tulemusest. Ja, et neil on õnnestunud inimesi ära petta ja jätta endast parem/targem mulje, kui nad tegelikult on.

Inimesed püüavad kõigest hingest edu saavutada, uskudes, et edukate ja tunnustatutena meeldivad nad endale ja teistele rohkem. Häda on selles, et kõikuv enesehinnang ei luba inimestel oma saavutustele keskenduda. Kaheldakse oma tulemustes ja väärtuses, mis omakorda päästab valla uue saavutusvajaduse laine, et järgmise ülesande täitmisega tõestada, et ollakse siiski piisavalt hea ja oma edu vääriline. Tulemusega rahulolu ei kesta kaua.

Sündroom tekitab olukorra, kus püüad kõigest hingest anda just neid vastuseid, mida arvad, et teised sinult ootavat. Või katsud tunnustuse teenimiseks isiklikku veetlust mängu panna. Ning kõik see ainult süvendab sinus tunnet, et oled võlts. Kartes õiglast hinnangut, läbikukkumist ja paljastamist, püüad mängida turvaliselt ja kindla peale välja minna. See omakorda saab takistuseks uute ideede esitamisel, sobivama töö otsimisel, edutamise nimel töötamisel ning kokkuvõttes oma tegeliku potentsiaali realiseerimisel.

Mida öelda tahan:

Et ole rahul sellisena nagu sa oled! Ja mõtle, et kõik tuleneb siiski Sinust endast! Keegi teine ju Sinu eest asju ära ei tee. Rahulolu on väärtus! Pigem olla ISE ja läbida ka pisikesi pettumusi, kui püüda olla täiulik ja mittemillegagi rahul olla:)

artikli põhjal, mis mulle juuksuritoolis kätte anti...

vastlad-pastlad

Kooliminemine oli suhteliselt mõttetu, sest õppejõud oli haige. Damn, oleks siis keegi teatanud või midagi, aga ei. Kuigi koolist ära minnes tundus, et oi, küll ma nüüd hakkan selle ajaga igasugu kasulikke asju tegema, aga läks ikka nii nagu tavaliselt. Esiteks käisime šhopingtuuril, kuigi plaan oli natuke säästlikumaks hakata, ei suutnud loobuda endale ninni-nänni ostmast. Kui midagi konkreetset plaanis osta pole, siis alati saab igasugu asju- nii ka täna. Sellise mõttega peakski alati šhopingule minema! Heh, päris hea arvutusoskusega kassapidaja oli: nt 600.- hinnast 60% maha võttes sai tema hinnaks 130.-, ei noh tere talv, eks! Ma ei tahaks küll endale selliseid miinuskassasid teha, hea et klienditeenindusega ei tegele, eks VP ajal sai mõnikord miinust tehtud küll, a nii palju vähemalt ei ole pidanud peale maksma.

Pärast käisime Rolandiga lõunatamas Sindbadis ja sealt otse juuksurisse. Dšiisõs! Ma olen igasugu juuksureid näinud ja igasugu tehnikaid näinud, aga "kõige moodsamast" olen vist ilma jäänud, nimelt- heledaid triipe juustesse tehes võetakse juustelt värvi salvrätikuga maha:D Ah, et teie kuulete ka esmakordselt?! No järelikult pole te "moodsat tehnikat" maitsta saanud. Ma vaatasin seda kõike pealt maailma kõige lollima näoga. Peale selle tuli peast selline pahvakas juukseid, ime pole ka mingi kuiva salfakaga kratsides ma tõmbaks kah pool pead paljaks! Lahe! Et natuke enda juukseid hellitada, lasin ravimaski teha (see oli ka ainuke hea asi, millega rahul olen). Lõpuks sain endale ultramoodsa Ludusoengu. Juuksed olid konkreetselt peadligi lakutud nagu munal:D Peale selle küsis juuksuriproua (venelane) Kas te sjoovite sjirgendada ka? (Jamh! Ise nagu muna, mis siin veel sirgendada.. Ja üldse, mis värk selle sirgendamisega on? Enamus juuksureid küsib, kas tahan sirgendada? mul niigi pulksirged juuksed) Ok sirgendada ei tahtnud. "Aga lakki sjoovite?" mina: "Ei, aitäh, ei ole vaja!" juuksur: " Vahtu ikka panen?" mina: " EI OLE VAJA MIDAGI!" Juuksur: "No siis paneme vaaaha vähjemalt!" mina: "EIII!" Lõpuks sain tulema sealt, a vot tšekk, mis kuradima "töid" ta mu juustele tegi, oli poole meetri pikkune. Päriselt! Lahe! Enam ma oma Savannah salongist ei loobu!

Õhtul käisime tibuga Vanakal vastlasõitu tegemas. Hästi Cool oli, kusjuures ma ei olegi seal varem sõitmas käinud. Ja vist üldse pole vastlapäeval liugu lasknud (väiksena vbl ainult). Igatahes väga äge oli, rahvast oli ka nagu murdu. Sealt kõige suuremast ja järsemast ma küll ei julenud alla lasta, pealegi oli seal selleks ajaks juba kottpime ja see oleks liialt ohtlik olnud. Vend eelmine aasta murdis käeluu. A noh, kui ma nägin, "kuidas" need noored sealt hulljulgelt sõidavad, siis ei pane mind miski imestama, ausalt öeldes.

Pärast jõime kodus soojenduseks viskiteed ja sõime Kristiina Heinmetsa kingitud limited edition šhokolaadikomme:) Mõnuš oli, tõešti mõnuš oli:D

Raha needed, suuremas koguses

Uuesti egiptusesse mineku plaanid jäävad paraku ära, suurenevate väljaminekute tõttu. Täna sain teada, et lähiajal tuleb päris suur (minu jaoks vähemalt) väljaminek teha, ehk siis peaaegu samas summas, mis kuluks planeeritava reisi peale. Lisaks olen taaskord autokooli õpilane, mis omakorda nõuab pisut finantsi (lõppastme koolitus). Tööd kah juurde ei taha võtta, muidu muud ei teekski. Jamps. Panen vist rahapuu kasvama! A muidu bingoLoto jackpot on nüüd vist juba mingi 6-8 miljonit, võtaks ära küll!

Peas kummitab Papa Roachi laul "Between Angels and Insects" There's no money, There's no possessions, Only obsession, I don't need that shit

NV

Alles nv algas ja juba läbi ta ongi, no peaaegu. Möödus siis seekord väljapuhkamise tähe all, suuremalt jaolt. Kuigi reedel sai Katu juures veinitatud ja pedagoogide juttu puhutud, päris mõnus olemine oli, aga planeeritud dvd-de vaatamise juurde ei jõudnud teps mitte, lihtsalt muud jutustamist oli niivõrd palju. Polegi vahepeal tükk aega näinud. See tähendas omakorda topelt chatti.

Laupäev algas nagu ikka Laste Loomingu Maja muusikatundidega, aga pärast seda oli minu jaoks kõik üks suur lebotamine. Algselt oli plaanis mittemidagi teha, kuid siiski otsustasin pisut kasulikumalt oma aega sisustada ja sõna otseses mõttes imesin pastakast lõputöö uurimuslikku osa välja. Njah oma 2 lk on nüüd juba kirjutatud, aga oi oi, kui vaevaliselt see tuli, vähemasti algus on tehtud. Teoreetiline osa tuli küll väga märkamatult ja linnulennult, aga see uurimuslik ei taha kohe mitte tulla, kuigi andmed on ju iseenesest suuremalt jaolt kogutud. Ja häbi on samuti oma juhendaja ees, eriti kui tal minu suhtes palju suuremad lootused on, kui nad tegelikult olla võiksid, aga noh seda enam pushib ta mind seda asja lõpule viima.

Kusjuures Rolandi jalkamängule ma ikka ei jõudnudki, aga olin asjaga piisavalt kursis, sest tibu informeeris mind pärast igat mängu ja mina omakorda elasin talle kodus kaasa. Arvasime, et läheme pärast kuhugi välja tähistama, aga enne oli plaanis poes käia ja pärast seda oli igasugune jaks otsas, justkui kumm oleks tühi. Nii me siis olimegi iseeneselegi üllatuseks kodus, mis sest, et laupäeva õhtu. Uni maksab ka midagi!

Pühapäeval käisime emme juuelil. Heh, kuigi ta üritas nendest "süldilaua pidustustest" pääseda, oli kogu kamp ikkagi pühapäeval kohal. 40 ei ole mingi lihtne sünnipäev ju, see suht suur juubel. Sain vanaisale vähemalt egiptuse nänni ära antud, hea värk, jõuan enne teist korda egiptusesse kui raplasse. No, jah- Mägi tuli Muhamedi juurde. Häbi mulle tegelikult!

Homme algab jälle töönädal. Õnneks olen ma ainult Kristiina juures ja õhtul Statusesse ei lähe. Oleks tahtnud hommiku ka vabaks saada, sest Helen pakkus mulle jumestusmodellina tööd, aga seekord ei olnud võimalik minna, sest kellaajad olid täpselt kattuvad, aga see ei tähenda, et asi üldse ära jääks, sest panime kirja teise aja. Sellest täpsemalt siis, kui asi käes on.

Kaalujälgijad jäävad sel nädalal küll ära, tänu kräpitamistele ja sünnipäevatamistele, aga loodetavasti kompenseerib seda BodyPump, homme plaanis minna Suhhotskaja trenni ja teisipäeval Arnoldi omasse, kui keegi tahab sõbrahinnaga ühes tulla, andku teada.

Positiivset nädala algust! Seda aitab positiivsemaks muuta Rakvere lihakombinaadi reklaam "Ma luban, et ma ei tee sel aastal mitte ühtegi sigadust!" Minu arust on see nii hea reklaam ja mind paneb see ka peale korduvat vaatamist naerma.

PS. Ma ei kasutanud teadaolevalt mitte ühtegi smile-i ega kolmepunkti. Prooviks, kas õnnestub ka edaspidi nii jätkata või neid vähemalt taotuslikult VÄHEM kasutada.

Wonderwall Of Broken dreams

Kaja Rock finaal!

Laupäeval 3.03.07 kell 18.00 toimub Kaja kultuurikeskuses "Kaja Rocki" üritustesarja lõplik heitlus. Selguvad parimad, kes saavad esinema Õllesummeri lavalaudadele jpm.

Auhinna ja 100%lise rocki nimel heitlevad:

Mad Muffins

In Chain

400

Witche´s Brew

RockCrime

Ole kindlasti kohal ja ela omadele kaasa!;) Meie ootame igatahes kõiki huvilisi. Omalt poolt lubame tuttavate lugude sekka ka kahte päris uut lugu, mis seekord siis esimest korda avalikult esitamisele tulevad.

Ootame 400-ga;)

Päevad 48 tunniseks! Jah!

Kes küll mõtles välja, et ööpäevas on AINULT 24 tundi? Igatahes kohati tundub, et seda aega on liiga vähe, et kõiki asju ära teha, mida tahaks/vaja oleks. See nädal on üldse 1 kiiruse maraton olnud, pole aega istuda ega astuda. Ainukesed tunnid „puhkamiseks“ olid teisipäeva õhtul, aga sellest on juba mitu päeva möödas. JA ma olen väsinud... Eile nt läksin hommikul kesklinna ühte loengusse, milles ma sain viibida vaid tund aega, sealt otse aktusele, kus kidrabändiga sai esinetud, ei olnud aega aktuse lõpunigi olla, kohe pärast etteastet sõitsin Nõmmele Kristiina juurde ja sealt otse Statusesse.. koju jõudsin alles 9 paiku.. Ja nii on olnud terve see nädal- kappamine ühest kohast teise. Aga järgmise nädala võtan rahulikumalt.. Muidu ei jõua varsti enam üldse midagi teha. Kuigi nädalavahetusest tuleb maksimum võtta :D Ei tea küll, kas see maksimum tuleks kulutada lõõgastumisele, pidutsemisele või hoopis õppimisele, eks paistab, kuidas kulgeb ja kuidas tuju on. Praegu on küll selline tunne, et tahaks ma-ga-daaaa..
Homme on musil üle pika aja jalgpallivõistlus, ma ei ole veel otsustanud, kas ma lähen temaga kaasa või siis pühendun hoopiski lõputööle. Vist langeb liisk viimase variandi kasuks, sest see oleks mul suurepärane võimalus midagi ka ära teha. Sel nädalal pole ju midagi õnnestunud juurde kirjutada. AEGA oleks vaja..Valige Vipsi &Tokko Iseseisev Partei! Lubame, et muudame ööpäeva 48 tunni pikkuseks! Rohkemate tegude nimel, parem Eesti! Ajee. (Roheline ei ole keskerakonna sümbol, vaid on tooruse värv;D)
Heh, teate mis:D Me võib-olla läheme märtsi alguses uuesti Egipti:D Täna Max helistas ja uuris elu, et mismooodi meil asjad olid jne Et võiksime koos reisi ette võtta. Kusjuures Tok oli positiivselt meelestatud selle suhtes, heh kes ei oleks ;P Kõik sõltub ajast ja pakkumisest ainult.. Puhkust oleks vaja küll, eriti pärast SELLIST nädalat. Aga noh majanduslikus mõttes on see rabelemine tulus jällegist.. Ja mõtlema paneb ikka, et mida hekki ma seal VP-s passisin. 12h tööpäevad ja sellise väikse raha eest:S Mõttetu. Praegu on tööaeg täpselt minu enda valida ja tasustus päris mõnus, nii, et ei saa kurta. VP-ga on asi võrreldamatu! Pahad mõtted peast ära! :P

Õnneks algab nüüd nädalavahetus ja aeg on ainult enda oma:)

Paanika-alarm´*

Eile käivitus tõsine paanika-alarm. Pidime olema poisiga kahekesi majas, aga tükk aega kuulsin samme meie toa peal. Keerasin teleka vaikseks... vaikus, ei ühtegi sammu ega piuksu. Kohe kui telekale volume-i peale keerasin, hakkas jälle kõndimine pihta. Vaimud?!!! Ei see on tobe, vaime ei ole ju olemas, kuigi ma usun igasugu totrusi... Siis kuulsin justkui signalaisatsiooni mahavõtmise piukse... Whatta fuck?! Esimene mõte, et kurat, äkki vargad.. Vaatan hirmunult läbi ribikardinate välja ja mis ma näen- värava taga "ootab" mingi auto. Jooksen üles, fuck vaheuks on lukus, damn- raudselt loobivad kolmandalt korruselt mingit stuffi alla ja krt maja ette ei ole ju ühtegi akent, va kolmandal korrusel. Üritan ikkagi teisel korrusel avada ust, mis viib kolmandale- ei õnnestu, kuigi eelmisel päeval me seal ju ometi käisime... Jooksen uuesti alla, vaatan uuesti välja ribikate vahelt, auto on endiselt seal, KUID SÕIDAB MEIE VÄRAVA ETTE. Whatta f, no KINDLALT vargad! Mingi action toimub, see on selge... Telefon, kus on mu telefon?!?! Nii, käes! Otsin numbrit, helistan... EI VASTA?! uuesti, IKKA vaikus.. Nii Tokkole siis! Vastab, aga midagi ei räägi.. sest ta ei saa:S KRT mul on ju vaja abi... Politseisse?? Kusjuures, ma ei tea isegi aadressi peast, kõik on peast pühitud...

Ja keset mässu ja möllu, hakkab poiss nutma... vaatan.. APPIII veri, suust... Damn, damn, damn.. See ei ole võimalik! Kass?! Ta ju pidi õues olema:S! Aga ju siis ikka ei olnud.. Tegelen poisiga, õnneks selgub, et hullu pole midagi.. veri jäi kohe kinni ja haav oli imetilluke.. Aga action?? Ülakorrusel vaikus.. Kiikan õue, auto on läinud.. Õnneks heliseb telefon. Ähin ja puhin telefonitorru suures paanikas "Kas keegi peale meie on veel majas?"- "Oi, ma unustasin sulle öelda, et me jagame seda maja.. jah, meil on naabrid ka. See on nagu paarismaja!" :D (Y)

Täitsa pekkis! Ma tõsiselt mõtlesin, et olid vargad. Tegin rasket luuret ja mõtlesin juba kaklusstrateegiaid välja...

stupid :D

Organiseerimatus

Mhmh, positiivsus eksole. Kus sa nüüd oled?! Ei pane imestama tegelikult üldse, 2 minutit koolis suudab selle kõik ära nullida. Iseenesest koolil ju midagi viga pole, aga see organiseerimatus, see on ebanormaalsuse tipphetk. Esiteks pidi meil tänane loeng toimuma kell 10.10 ehk siis planeeritust 2h varem (algselt oli kavas 12). Eile helistati, et tõstetakse hommiku peale. OK, pole hullu, saakski varem asjadega valmis. Aga kohale jõudes selgus, et EI, loeng toimub ikkagi k 12. No on tore! Esiteks planeerisin ma seal loengus 3 ja poole h asemel nagunii ainult tunni olla, et 12ks kitarritundi minna, aga kuna nüüd see alles 12st hakkas, siis tundus nagu mõttetu sinna üldse minna, kuigi viibisin seal siiski 15 minutit, et nö sissejuhatav osa ära kuulata. Tore!

See ei ole üldsegi veel kõik. Esiteks peaks meil loengud olema kahel päeval nädalas, aga kuna meie erialaseminari grupi õppejõud ei saa teisipäeval ja kolmapäeval (nagu muud loengud on), siis peame special selleks loenguks neljapäeval kah kooli minema (Y) Ok, hakib nädalat ja võtab tööaega ära, aga mis siis.. Ehk siis aeg pidi olema k10 ja kestma kuni 12ni. Täpselt kell 13 on üks aktus, kus kidrabändiga peaksime esinema ja sealt otse lubasin Kristiina juurde minna, ehk juba 14ks ja 17 statusesse.. ehk üks tihe jooksmine AGA TÄNA tuleb välja, et see loeng toimub hoopis k 11-15, kuskil koolist väljas üldse. Ma ei tea kesklinnas vms. NO tore on, kuidas saab hakata üldse teiste asjadega arvestama, kui igaüks tõstab loenguid oma suva järgi ringi ja kusjuures ega teistele ju midagi ei teatata. Pmst õppejõul on ju list olemas, raske on informatsiooni edastada, vajutades send nuppu?! Ma ei tea, tere tulemast tagasi kooli!

Tegelikult mul on selline mõte, et tuleks kehtestada nö "esimese variandi" reegel, et nii nagu esimesena planeeriti, nii ka jääb, sest no ma ei tea, meist nii paljud töötavad praegu lasteaedades ja teevad oma graafikuid loengute järgi, aga üks tõstab loengu ringi nii nagu talle meeldib, teisele ei sobi jälle see, lepib omakorda õppejõuga mingi muu aja, et VÕIKS hoopis selle loenu SINNA panna, samas teised midagi ei tea, see ei ole normaalne enam. Aga see on alles algus, täna oli ju kevadsemestri esimene päev.

Midagi tuleb ette võtta, aga ma pole päris kindel, mida..

Nädala algus: positiivne, kestku! Juhhei!

Tuju on terve päeva maksimum olnud, tänu uuele töökohale:):):) Väga positiivne kogemus igatahes, hea klapp ja kõik muu. Kusjuueres üldse ei ole sellist tunnet, et tööd teeks (nii ongi vist kõige parem). Pigem on selline tunne, et veedan mõnusalt aega ja tunnen ennast hästi ( .. ja need tunnid lendasid linnutiivul). Sel nädalal on tööalaselt päris busy nädal, mis ühestküljest on superluks, aga samas lükkub diplomitöö kirjutamine teadmata ajaks edasi. Tegelikult tahaksin seda ikka pisut täiendada, aga god knows, kas leian aega. Kahe töökoha vahet käia on alguses pisut harumatu, aga kindlasti mitte võimatu. Pealegi kompenseerib raha ka nii mõndagi;P

Tuju ei rikkunud isegi see, et tagasiteel autoga väike prantsakas juhtus- tee oli libe ja pikivahe liiga väike, aga õnneks sai kannatada vaid numbrimärk, mis on nüüd pisut kõver, eessõitval autol ei juhtunud midagi, seda takistas väljaulatuv kärukonks. Lõpp hea, kõik hea:) Endalegi üllatuseks ei olnud ma musi peale pahanegi, et selline asi juhtus. Tavaliselt ma ikka reageerin üle, eriti liiklust ja auto juhtimist puudutavates küsimustes. Aga, et mitte seda positiivsust rikkuda, ei hakanud ma vihastamise peale vaeva nägema... Ja pealegi, ma armastan teda paljupalju, see annab ka omad eelised ;*

Homsest jälle "Tere kool"! Viimati sai detsembri alguses koolipingis istutud, nüüdseks on juba veebruari keskpaik, oh jah, tuleb uuesti harjuda, eks. No proovime. Kuigi ma kahtlustan, et homsega saab juba maitse suhu ja tahtmine seal kauem viibida kaob kiirelt. EIEI rohkem positiivsust, seal on ju superhead kidratunnid, mis annavad koolipäevale uue mõtte;P

Ps. Sõbrapäeva kaarte sel aastal ei tee! Miks? Sest selleks ei ole vaja special päeva, et sõber teaks, et ta kallis on. Sõbrad on nagunii aastaringselt ja minu sõbrad teavad nagunii, et nad mulle kallid on, ma loodan vähemalt:) Ja ma ei usu, et odavate masstoodetud plönnide kinkimine kedagi rohkem sõbraks muudab. Tobe natuke, et noh ok täna on sõbrapäev ja SELLE pärast kingin sulle šhokolaadi vms nänni... jääb mulje, et see on juskui meeldetuletus, et halllloo täna tuleta meelde, et sul on sõbrad.

Sõbrale rõõmu saab ka muudmoodi teha. Palju parem üllatus on see, kui ilma mingi põhjuseta talle südamest tulnud soojuse kingid (igaühe fantaasia läheb käima siit..!)

:) Olge rõõmsad & nautige positiiivsust! Ajee.

ainult pisut...

Reedel oli hästi armas õhtupoolik. Alguses chillisime meie pool, siis läksime koos Jüri ja Rolandiga Henri ja Liisa uude koju. Üle pika aja oli jälle üks mõnus kitarrikas. Tegime natuke piipu ja jõime veini ja rääkisime maast ja ilmast ja poliitikast ja..:D Korter pole neil veel päris valmis, aga hakkab juba ilmet võtma, võrreldes sellega, mil me viimati seal käisime, on asi täiesti muutunud. Oi ja endal tekkis juba tahtmine KOHE oma kodu saada... Kahjuks ei ole see veel võimalik ja tuleb sügiseni oodata, sest praegu ei ole plaanis veel hakata tegelema sellega, mida meile pakutakse, aga sügisel on juba teised jutud... nii, et jah. Kannatama pean, aga mul on ikka nii ,et kui ma midagi tahan, siis ikka kohe, aga suurte asjadega on nii, et neid paraku kohe ei saa, see vajab veel harjumist.

Laupäeval lubasin endale popipäeva st ei läinudki Laste Loomingu Majja, vaid veetsin kvaliteetaega koos musiga. Plaanisin veel väikese šhopingtuuri, aga see läks natuke aiataha. Ses mõttes, et oli plaanis osta nii mõnedki asjad, aga murphy seadus ju.. kui midagi konkreetset vaja on ega siis ei leia.. Ja kohe MITTE ÜHTEGI asja ei ostnud (minu puhul on see täielik erand) Tavaliselt ostan kasvõi mitu muud vidinat, aga seekord tulin täiesti tühjade kätega, vähemasti raha jäi alles ja igasugu totrusi ei ostnud, seegi hea;P

Vanalinnas on armsad jääskulptuurid, mida samuti käisime õhtul vaatamas. Kusjuures pimedas näevad nad veelgi ilusamad välja. Kui te veel pole käinud, siis minge kindlasti vaatama;P Aga soovitan siinkohal ka soojalt riidesse panna, erinevalt meist, kes me seal külmetasime. Aga selle vastu aitab ka pubitamine. Seal sai samuti käidud, kuigi külmus ei olnud üldsegi selleks põhjuseks, miks meie seda tegime:X
Pühapäev pani punkti spordinädalale, tegime nö "perekondliku" jõusaalipäeva. Rassisime poolteist tundi ja pärast seda sõime head ja paremat Rolandi vanemate juures, perekondlikul õhtul.. heh sportlased, eks:D Tegelikult asjalood nii hullud ei ole, aga natuke naljakas on ikka. See nädal oli päris palju vaba aega, et jõudsin käia 5-s trennis, oleks järgmine nädal ka nii hea.. Aga ilmselt ei ole see võimalik, sest see on juba üsna tihe. Homme hommikul plaanisin küll Aqua Gymi minna, aga Kristiina tahtis, et ma tema juurde läheksin, seega vist ei jõua, kuigi vägaväga tahaks... Kusjuures homme ongi esimene päev Kristiina juures, ma ei tea, mis olema hakkab üldse, aga loodan parimat. Pisut on isegi ärevus sees, aga see peaks hea märk olema, või mis?! Jah, on , ma tean;)

Aga nüüd ehk mahub veel tänasesse päeva üks filmikas ära, nimelt hakkame musiga Saw III vaatama, et ikka öösel "hea" uni tuleks:/

-

Noortebänd 2007, Tallinna eelvoor

Neljapäevane kitarritamine sai oma loomupärase jätku Won Krahlis "Noorte Bändi" üritusel. Esimene voor küll, aga oh sa juudas, kus oli rahvast- ei olnud ruumi istumiseks ega astumiseks. Päris esimest bändi (Remember Me Not-i) ei näinudki, kahjuks. Kuna enne sinna jõudmist oli pisut sebimist. Aga teise bändi (Krõpsuga ketsid - jah tõesti selline nimi oligi) nägime ära. Muusikaliselt vinks-vonks, aga vokaalselt natuke kummaline, või noh liiga sego minu jaoks, kindlasti sobiks see omasse keskkonda, aga noortebändil jäi natuke igavaks. Kusjuures see kitarrist, kes seal bändis mängib, on too sama, kes Joeli korraldatud "4-season-i" üritusel üksi laval (arvuti muusika saatel) kitarri mängis (loe: ebamaiseid hääli kitarrist välja kiunutas) ja oma klaabumuusikaga inimesi transsi viis. Muidugi selles bändis mängib ta hoopis midagi muud.

Aga "Krõpsuga ketsid"http://ketsid.ee, kuulake ise üle, kindlasti keegi leiab enda jaoks midagi. Muusika iseenesest on ju huvitav ja mõnusalt kokkukõlav.

Kõige enam meeldis vene poiste bänd Breedle, muusika meenutas pisut Linkin Parki, suhteliselt võimas oli. Poistel oli nii välimust kui ka lavalist attitude-i. Vokaal paljutõotav.. mnjaa. Kusjuures eelmisel aastal samuti üllatas mind just paar vene bändi, teised olid kuidagi nii reeglipärased...

R-korp, Otsa kooli bänd, eesotsas Rebecca Kontusega. Muusikaliselt perfektne, kuid niisama ei viitsiks sellist muusikat kuulata. Funk on selline muusika, mida kuulaks kuskil ajaviitekohas (ma ei tea laeval või kuskil pubis), aga jälgida live-s küll ei viitsiks. Vaieldamatult olid nad kõige professionaalsemad, aga mitte minu maitse.. no offence

Somnus-kohati huvitav, kohati mittemidagiütlev. Vähemalt osa rahvast oli täielikult pöördes- ei tea, kas oli isiklik fanclub kaasas, või oligi nii kaasahaarav, rõdult vaadates oli selline keskpärane, oleneb tujust, võimalik ,et isegi hüppaks sellise muusika järgi. Ainus, mis selle bändi puhul häiris, oli see, et üks kitarristidest mängis terve seti ajal ainult soolosid või tinistas niisama mingeid tilulilusid. Need ei olnud, kitarripartiid, vaid tõesti noh neverending soolod, see rikkus üldpildi suht ära.

Pimpfish- Mis ma oskan öelda.. Olen varem kuulnud rock cafes, bändstarteril. Ootused olid natuke suuremad, kuigi tol korral juba eriti ei meeldinud. Liiga ponnistaud värk. Tahavad teha Tanel Padarit (kusjuures paljude lugude taustad olid täpselt padari omad.. rahvaga laulsime padari sõnu taustale peale) Kuid lugude meloodiad 3 noodilised ja pmst mittemidagiütlevad. Sellest ei piisa, et kitarrid drop-D- sse keerata ,et ongi kohe sama hea kui Padar.

Üldkokkuvõttes oli tase täiesti keskpärane. (va R-Corp, kes oli teistest peajagu üle) Võitjad olid siis R-Corp ja Pimpfish, aga noh kedagi Pimpfishi asemele kah nagu ei hakkaks pakkuma, sest olenemata sellest, et lood olid 3-noodilised, suutis neiu neid kolme nooti vähemasti laulda, teistes bändides oli vokaal suht puusse ikka..

Üritus ise oli hea. Palju tuttavaid ja mõnus olemine. Muud polegi tahta;P

TPS-i kitarritudengi väike pildiblog

333Siit see alguse saigi, pisik oli varem sees, aga tõsise "viiruse" levitas edasi herr Kõrvits. JA tänud temale!:) Esimene oli vist kõige jubedam esinemine, sest puudus kindlus ja pealegi tuli esineda presidendiproua, Rüütlile, mis lisas asjasse veelgi "särtsu". Looks oli tol korral T. Mägi "Leib jahtub" Rahvuslik värk, vabariigi aastapäeva puhul.. heh, aga kui praegu sõna "Leivalugu" kasutada, teeb see vaid suurt nalja. Eks see oli ka nats naljakas. Aga olime püüdlikud, tegime ära ja midagi hullu nagu polnudki (praegu mõeldes). Eks me harjutasime ka palju, nagu ka pildilt näha, isegi viimasel minutil enne esinemist sai väike "lihv" veel koridoriski tehtud.
Teine esinemine oli juba palju kindlam, kuigi lood olid päääris rasked, praegugi ilma harjutamata, ei mängiks neid esimese korraga ära. Mingid spets bassikäigud olid vahele mõeldud, mis tegelikult meie taseme juures olid väga rasked- 3 kursuse türdukud, kes kolmandat aastat kidras "käisid", vaatasid suu ammuli... nende esinemised olid ainult duuris Am Am Am C C C G G G , heal juhul barree ga F ka. Aga meie lugudeks olid tol korral "Raagus Sõnad" ja minu mittelemmikuim R. Valgre "On kevad tulnud taas"

3333Tallinna Vanalinna päevad, muusika muuseumis. Oli suhteliselt omapärane üritus, selline mõnusa auraga ja puha, übritsetud sai oldud vaid muusika-inimestest, kes kõik demonstreerisid oma oskusi, kusjuures kava oli tookord pikim, mis me üldse teinud oleme, sest enamasti on meie esinemised kuskil kontserdi vahepeal.. no nii paar lugu, aga tookord sai terve kava tehtud. Kusjuures mängitud sai ka ühte minu lugu "In a deep sleep", millele tookord mingi kanooniline intro sai tehtud, aga praegu seda enam küll ei mäleta, sest pärast vanalinnapäevi ei ole seda lugu sellisel kujul mänginud, päris huvitav oli, peaks meelde tuletama..

Kõik küsivad, kas ma Idolsist võtan osa, ei, EI võta. Miks? Sest ma lihtsalt ei taha, ma ei ole selle jaoks piisavalt hea ja üleüldse seekord ei ole nagu tahtmist, aga see ei tähenda, et mul teistele "staarikspürgijatele" soovitust ei oleks:D Et siis stiilinäide staari naeratusest,

vähemasti Rock Hotelli staari omast. Tehke järgi! JA pool võitu on juba käes:P

333Kutid on meil šikid, eks!:D

Ja üleüldse on meil vääääga mõnus seltskond koos.4444

(vasakult Tok, herr Kõrvits, Kristin, Viivika, mina ja Priit)

3333Vahepeal on päris palju esinemisi olnud, mida ma siin praegu ei kajasta, aga see siin on viimane, mis toimus koolis 70. juubeli puhul. Kusjuures see oli kindlasti 1 neist esinemistest, mis oli kõige nauditavam. Põhjus ilmselt meie arengus ning üldse terviklikkuses nii vokaalses kui instrumentaalses osas.

Luv u guys;D Jätkame?!

Praxi lõpp

Kergem nädal (nii füüsilise kui ka toimetuste poolepealt) algas nüüd!Teisipäevast alates olen jõudnud 4 trenni teha, täna pisuke puhkus, sest õhtu on kinni (läheme Noortebändi Tallinna eelvoorule) ja hommik oli liialt külm, et jala lasteaeda minna. Aga homme hommikul on vesiaeroobika, keegi tahab ühineda? Rohkem sporti, jaa!!!

Kusjuures täna oli praktika viimane päev, sest meil, Kadriga, olid reeded alati vabad.. ja tänasega sai siis kõik tehtud. Eriti kurb oli ära minna, sest kolme nädalaga on kõik nii omaks saanud, Merike on superluks armas inimene, sellist positiivsust igas olukorras ei kohta iga päev (välja arvatud seal majas, eks). Üldse ümritses seda maja positiivne aura, seal töötaksin meeleldi. Kusjuures enne lahkumist uuris juhataja tausta, et kas plaanin enne kooli lõpetamist kuhugi tööle minna või mitte, et ta tahaks mind oma majja tööle, kuigi praegu on kõik kohad hõivatud, aga peale suve oleks vaja küll. Eks paistab, numbrid on olemas ja kui sobib, siis miks mitte. Lastest oli samuti kahju eemale minna. Prudence tuleb iga päev ja küsib, kas ma HOMME ikka ka olen nendele tunde tegemas. Imelik on, et alati olen saanud jaatavalt vastata, aga nüüd enam ei lähe.. Suutsin nii mõnegi "rahutu" lapse oma võimu alla võtta. Kui rühmas on üks hüperaktiivne, on juba suhteliselt suur katsumus lapsi "ohjata", aga seal ühes rühmas oli 4 hüpikut, see oli päris paras pähkel. Aga hakkama sain, jehhuu. Õpetaja vaatas kõrvalt ja ahhetas, et olin oma jutuga ühe poisi (kes tavaliselt üldse midagi ei kuula ja ainult segab) suutnud peaagu transsi viia (loovust arendavas tegevuses kujutasime talvist metsa; lapsed pidid käsi silmade ees hoidma...) kui teised lapsed juba käed silmade eest ära võtsid, siis tollele poisile pidin eraldi ütlema, et nüüd võid tagasi meie sekka tulla, laps oli tegevusest tõsiselt lummatud. Hästi armas!

Merike räägib ,et ma ikka peaksin kindlalt muusika peale jääma, sest tema näeb, et see on minu ala ja lastele samuti läks asi hästi peale. Jama on muidugi see, et ma klaverit ei mängi. Beebikoolide juhendamisega ei oleks probleeme, aga eelkooliealistele on mingil määral siiski vaja ka klaveril mängida (kuigi tänapeaval on palju muid vahendeid- mängude plaadid, fonod, rütmipillid jne) Tänu praksile võib-olla saan lisaeriala muusikaõp. paberid ka, kuigi muusika osakond meil ära kadus ja reaalselt seda enam õppida ei saa.

Nüüd aga herr Kõrvitsa manu, sest sai ju lubatud, et nüüd hakkan korralikult kitarri tunnis käima!

Nautige talveilma, aga ärge külmetage!

nädalavahetus

Eilne hommik nagu ka eelnevad ja järgnevad laupäeva hommikud möödus Laste Loomingu Stuudios. Väga arendav koht iga tasemega lapsele nii kunsti kui ka muusika vallas ning loomulikult ka mõlema koosluses. Seal olles tekib tahtmine ise laps olla; sest minul näiteks väiksena selline võimalus puudus. Lähim koht samalaadseks tegevuseks oleks olnud 50km kaugusel, aga bussiga poleks mind üksi never lubatud sellist teekonda ette võtta ja vanemad olid tol ajal oma businessiga nii busy-d, et neil ei jätkunud aega.. Aga hea meelega oleks käinud sellises kohas. Ja oma lapse paneksin kindlasti "Laste loomingu stuudiosse".

Pärast tiirutasime autoga linnapeal, käisime järjekordselt väljas hommikust söömas (viimasel ajal ainult väljas söömegi). Sellele peaks hakkama tähelepanu pöörama, et seda vähendada... Ise võiks rohkem kokata, takistusi pole (peale kiire elutempo, okei laiskuse eks:P)Täna natuke parandasime olukorda, küpsetasime kodus kana:P seega asi on paremuse poole teel.. i guess.

Pärast käisime Tokko vanemate juures, siis Idolsi valimist kaemas, õhtul ka Kajarocki poolfinaali kuulamas (sellest hiljem, sest mu arvustus lihtsalt KUSTUS ära: ja ma olen vääääga vihane..) Pärast jõudsime veel Antoni juurde lasnakale, küll mitte lubatud eurovisiooni ajaks, kuid selle lõpuks siiski. Aga noh, ega tähelepanu telekale ei jagunudki, kuna Antonil on niii armas kiisuke (mu kassiarmastus lõi taaskord välja). Aga ma ikkkka VEEL ei tohi kassi võtta, mitte enne kui meil on päris oma kodu- õnneks see aeg ei ole enam kaugel. Täna sai räägitud, et võiksime kohe sellega tegelema hakata, kuid eelnevate plaanide kohaselt venitame siiski sügiseni. Eks elu näitab. Aga mees sõnast, härga sarvest.. Kui asjad nii kaugel on, tuletan tibule meelde tema lubadust. Ja toon majja ühe karvase pärslase..:)

Tänane õhtu on vaikne ja kodune. Küünlavalgus ja hea film koos Tibuga:) Päeval käisime suusatamas ja üldse oli selline soprdivaimus päev- hehe kusjuures mul läks seekord isegi palju paremini (noh selles suusatamist imiteerivas tegevuses) Ma arvan, et asi oli selles, et eile TV-st suusatamist vaatasin :P Täna ei sõitnudki KÕIK inimesed MINUST mööda, vaid mul oli au edestada lausa kahte inimest ( jätaks mainimata, et üks neist oli u 8 aastane poisike ja teine 80 a vanapapi) Heh kas ma ei öelnud ,et hakkab minema, eks! Valmistun Tartu maratoniks, klassikaline tehnika on täitsa hea, vabatehnikat peab PISUT lihvima :D

Võiks päevaga päris rahul olla, kui homseks ei oleks KOLME muusika tundi. Kuigi need on mul kavandatud ja läbiviimine on vaid vormistamise küsimus, tuletab see ikka ennast aegajalt meelde ja ei lase täisväärtuslikult hetke nautida. Nädalake veel ja siis on praktika läbi, tuleb hakata jälle koolis käima.. igatsen juba. Pealei tuleb meelde, et ka herr Kõrvits helistas eile ja 15. tuleb 1 esinemine teha, mis tähendab siis 2 proovi ja lavale, sest kokku saame esimest korda alles 8ndal. Tjah, ju see peabki alati NII olema, sest muudmoodi lihtalt ei lähe (vähemalt senini pole läinud) Ja kitarris hakkan nüüd korralikult käima! Ajad klapivad igatahes paremini kui eelmisel semestril, seda TULEB ära kasutada.

Aga praeguseks kõik... Ilusat algavat nädalat!

Ei, aitäh!

Peale pikka mõtlemist ja ööläbi kaalutlemist otsustasin (peale kõiki neid õudusjutte, mis ma Katilt teada sain+ internetikommentaaride lugemisest) siiski ennast sinna eralasteaeda kohale vedada ja teate... mu eelarvamused selle juhataja kohta pidasid paika, kõik muu oli enam-vähem aktsepteeritav- töötingimused, keskkond väga hubane ja kaasaegne võrreldes nii mõnegi lasteaiaga, tööpäevad ok-d (ei pea kella 7ks hommikul kohale minema, vaid alles 8ks nagu paljudes töökohtades), palga kallal võiks nuriseda, aga selle kallal võib alati nuriseda, kuigi seal pakutakse rohkem palka kui mujal, ei ole see siiski see, mis tõmbaks sinna tööd tegema. Asi oli just selles, kuidas proua juhataja "rahast" rääkis. Tema jaoks on kõik raha- need lapsekesed, kes tema lasteaias käivad on lihtsalt potensiaalsed "sissetulekuallikad". Kummalisust lisas veelgi jutuajamine lapsevanematest: Lapsevanematega sõbralikke suhteid meil ei ole, ega hakka olema! Nemad on äriinimesed ja nendega tuleb rääkida nii vähe kui võimalik (ridade vahelt siis: nii palju ,et nad oma lapsekese ikka siia tooks ja lasteaed oma raha kätte saaks!) Ühe lapse maksumus on 3150.- + toiduraha 330.-, seega iga laps on "sissetuleku" kohapealt väga olulisel kohal. Mõtlesin, et ma ei puutu temaga ju eriliselt kokku, kuid siiski... Ma teeksin seal väga paljud asjad teisiti, ümberkorraldusi nii mitmes vallas, usutavasti sellest tuleks temaga probleeme. JA ma ei tahaks temasuguse inimesega never koostööd teha.

Häiris veel see, et kui seaduses on ette nähtud palju inimene nädalas töötunde teeb, palju on iseseisva töö kavandamiseks aega antud ja millist osa tasustatakse ja ta ütleb ,et MEIL SEE EI KEHTI- see ei ole normaalne. Normaalne ei ole ka see, et laste uneaja eest palka ei maksta ( õpetaja ju ei tee sel ajal tööd). See on naljast kaugel, lapsed jätta 12kesi üksinda, samahästi võiksid ju lapsed üldse valveta jääda ja ma ei tea lähen nt. solaariumi selleks ajaks, tema loogika järgi...Peale kõige muu oli proua ka ebaviisakas, see kuidas ta käitus on kirjeldamatu & esmakohtumisel jätab inimene endast teatud mulje. Tema puhul oli see enam kui negatiivne, harimatu, enesekeskse ja egoistliku inimese mulje. Ta ei vastanud peaaegu ühelegi mu küsimusele, hakates samal ajal rääkima hoopis muust...mõttetu...

Seda ,et seal majas kõik korras ei ole näitas ka töökaadri voolavus ( kuigi proua ütles, et kõik jäid rasedaks) Inimesed, kes seal olid, olid enamasti uued, kes oli esimest päeva, kes mõned kuud, üks tüdruk oli natuke üle aasta olnud, a ta käib kah 2 päeva nädalas ainult: mis viga on käia kui tööpäevad on ainult T,K (N,R,L,P,E järjest vabad...)

Igatahes see nali jääb ära... Töökoht peab olema selline, kuhu saab juba hommikul rõõmsa meelega minna, mitte selline, kus kellelgi hea ei ole va "proual" endal.

No Thanks!

Parematel jahimaadel (juba 2,5 kuu pärast ;) & pealegi tuleb Kristiina kohe tagasi, hoian suurima heameelega tema titat:)

blog(t)error, teist päeva juba...

Midagi oli mäda. Lihtsalt ei saanud midagi postitada siia. Tuli ainult pealkiri ja tekstid läksid kõik kaduma. Uuesti trükkida kah ei viitsi. Tegemist on palju olnud, aga pildid räägivad rohkem kui sõnad http://vips2.myphotoalbum.com/ .
Millagi kirjutan natuke sellest eralasteaias käigust, sest jah, nagu kahtlused olid, oli asi kummaline ja enamgi. Sellest hiljem, sest praegu....:*, on palju paremaid tegemisi;)