Õhtul sain juba saapad uuesti jalga ajada. Läksime kesklinna, Viivika manu. Kuna jälle üle pika aja kontserdid tulemas (justnimelt selle akustilise bändiga), siis võtsime mõned uued lood ja tegime proovi. Plaan oli kuni öörahuni tinistada ja laulda, aga nagu ikka, see mida planeerid, ei taha teps mitte nii minna... Nii siis tiksuski kell juba kolme peale öösel.. Khm! Ja nüüd mina söön matsutades oma "sõnu" Sest viimased kuu aega olen ma iga reede vähemalt enda jaoks lubanud, et LÄHEN NORMAALSEL AJAL magama, mitte ei väsita ennast liialt ära. Mis sest, et eelnev päev oli vaba ja tööl ei käinud. Öine uni on ikka NIIII oluline. WAF-is on jube raske, kui eelnev öö on pooliku unega olnud ja see kõik kajastub ka hääles ja tunnetes.
Aga üllatus-üllatus laupäeva hommikul ärkasin juba kõvasti varem kui olin planeerinud. Energiat oli kuhjaga. Tuju oli superluks! Helistasin Jürile ja vedasin ta ka endaga WAF-i. Kujuures huvitav on see, et meil mõlemal oli eelmisest õhtust/ööst hoolimata täiesti fine olemine. Arutlemise tulemusel jõudsime järeldusele, et positiivne õhkkond, naermine ja "see, millega sulle vägaväga tegeleda meeldib" kompenseerivad ka une. Ja just nii see ongi:)Meie peal töötab igatahes.
Jõudsime veits varem kohale ja uksetaga külmetades oli juba selline tunne, et miski jama on lahti- kedagi polnud, ainult 1 minu grupi liige ja kuna me mõlemad eelmine kord ei käinud, siis arvasime, et täna jääb asi üldse ära, sest kell oli juba 12 läbi... Aga õnneks peale mõneminutilist ootamist nägime eelmalt Susanit tulemas ja tund ei jäänudki ära. Teised lihtsalt ei tulnud- jõuluaeg tulemas esietendused ja värki, lauljatel palju tööd, lõpuks olime 4kesi. Aga seda intensiivsemalt saime harjutusi teha. Rahvst vähem ja ühel inimesel rohkem aega:) khuul!
Edasi läksime koos Tokko ja Jüriga linna. Viisime Georgi Rahvaülikooli kidratunde andma ja ise läksime Ülemiste hiinakasse sööma.
Kui Jürto Õikale tagasi viisime, siis tekkis mul äkkmõte, et ma tahan endale diktofoni osta (õigemini mõte oli "vaadata ja valida välja") WAF-is nimelt on üks olulisimaid õppevahendeid just diktofon. Siiani olen kasutanud mp3 mängijat, millel on ka helisalvestuse funktsioon. Kusjuures ajab täitsa oma asja ära, aga lihtsalt viimasel ajal on ta hakanud ilma teadaoleva põhjuseta juustu mängima ja lülitab end kõige olulisemate hetkede ajal välja. Seega mõtlesingi, et võiks uue osta. Sõitsimegi Roccasse: digipoes ei läinud vist viit minutitki, kui endale sobiva välja valisin ja ära ostsin. Tegelikult polnud plaanis kohe ära osta, aga ma ei viitsinud selle müüjapoisiga pikalt seletada, lihtsam oli asi kohe ära võtta. Vaatasin endale vajalikud fonktsioonid välja ja võtsin asja ära. Roland ei teadnudki, ta oli poe teises otsas, uudistas midagi muud. Kui minuni jõudis, vaatas alguses küsiva piguga, et mille ma nüüd jälle ostsin... siis manas näole mõnusa muheleva naeratuse ja ütles, et Sulle on ikka niiii lihtne asju pähe määrida...Vist on jah?!! Aga ma ju tahtsingi seda nagunii osta... Toode ise, siis see:
Kui uued mänguasjad ostetud, lippasime korraks veel kodunt läbi ja poest ja videolevist ning läksime jälle Haiba, Triinu ja Hendriku manu. Kaklesime tibuga, et kumb meist kainekas on- mitte, et ma meeletult juua tahaks, aga ma ei viitsi lihtsalt öösiti sõita, kõrvalistmel on tunduvalt parem, eriti kui uni on silmas. Üldiselt ma naudin kõrvalistuja staatust palju rohkem kui juhi staatust, seega kui autos on kasvõi üks kaine lubadega juht peale minu, siis üldiselt kasutan ma seda ära- Nii on ntx Kermost saanud peaaegu mu isiklik autojuht:D
Aga kanged nagu me mõlemad olime, võtsime mõlemad alkoholid ruttu sisse, et TEINE peaks sõitma. Mina tipsutasin Triinuga veini, Roland Henkaga õlle. Esimene film mängi lihtsalt taustaks, keegi ei süvenenud... siis avastasin WHOA PLAY STATION, mu lapsepõlvekaaslane, WHOA CRASH BANDYCOOT! Nii ma siis kadusin tunnikeseks (või?! nii) teleka ette nostalgitsema. Nagu väike laps, ma ei või:D Aga tore! Mäletan, et vend sai kunagi iga aasta jõuludeks muude kingituste hulgas ka playstationi plaate, siis oli talvine koolivaheaeg sisustatud. Väljas on nagunii talvel nii külm ja pime, seega oli tubaseid ajaviiteid rohkem vaja. Aga siis ta kasvas suureks ja müüs pleista maha, nuuks. Lõpuks, kui mul pleistakannimisest villand sai, vaatasime (mina küll ainult poole silmaga, aga siiski...) lõpuks ka õudukat. Kuni ma JÄLLE magama jäin. Need on need mugavad tugitoolid ma ütlen! Ei tohi olla sellist funktiooni, et saad tugitooli poolpikali asendisse lasta ja ja jalatoe veel ette. Nii, ei saa ju ühtegi filmi ära vaadata. Õhtu lõppes enam vähem samal ajal nagu eelminegi eee k 3 v 4. Puhusin mingi 10 korda "puhurisse" (loe: alkomeetrisse) ja kuna see vankumatult nulle näitas, olin ikka mina see, kes rooli keerutades kodupoole vuristas.Damn,damn! (viimast korda- nüüd võtan puhkuse autojuhtimisest marsruudil Haiba-Tallinn) Tänaseks oli selge plaan- MAGAN PÄEV MAHA! Aga kes oli k 10 üleval?! Mina loomulikult. Yess, homme on vaja kõigest kell 6 hommikul tõusta:)
a üldiselt on tunne, et nädalas võiks rohkem päevi olla, tunnis rohkem minuteid, minutis rohkem sekundeid ja sekundeis rohkem sajandikke! Ja offtopic- Eesti võiks ka suurem olla!
Aga nüüd lähen jälle hiinakast läbi ja viin bändipoistele süüa:)
Tsau-Pljau!
2 kommentaari:
kus papuparanduses sa käisid?
ma avastasin, et mul ka kahed saapad vajaks putitamist, aga kuna ma pole käinud neis ennem, siis usaldaks äraproovitud kohta ;)
Hmm, nagu ma ütlesin, see koht oli päris "jõhkra väljanägemisega", aga tööga olen küll rahul. Kännu kukega samas majas, seal külje peal.
No muidugi on vast igas kaubanduskeskuses ka kingsepp, a seal maksab 1 kontsaplekk 125 EEKU. Ma sain kontsaplekid ja saapaninade mingid special tallad 100.- eegu eest.
Postita kommentaar