Jah oskan nüüd tema nime õigesti kirjutada. Hoolimata igasugustest jamadest ja juhtumistest otsustasin siiski kontserdile minna, kuigi paar tundi enne kontserti juhtus järjekordne "pauk", millest ma absoluutselt ei kirjuta, ega räägi... viimased päevad on kohutavad olnud- pehmelt öeldes. Aga, et mõtteid sellest kõigest eemale saada läksime siiski kontserdile...
Kohale oli kogunenud intelligentne kontingent- soliidses keskeas inimesed (keskmiselt ma arvan ,et 35+) Kuskil ei olnud ühtegi räuskavat, trügivat, mölisevat (võid ise täiendada rida) inimest. See oli hästi positiivne:) Palju oli ka tuntud tegelasi.
Artist ise oli minu jaoks täiesti tundmatu kuju- pole lihtsalt nö "minu aja staar" Terve kontserdi jooksul (1,5h) kostunud lugudest olid mulle tuttavad 2 lugu ja neist kahest 1 oli veel cover (Bob Dylani lugu "Knockin on heavens door") A noh terve Ferry selleaastane tuur ongi pühendatud Dylanile. Tuur kannab nimetustki "Dylanesque European Tour" Ühesõnaga ega ma suurt midagi sellest mehest ei teadnudki.
Laval oli kokku 11 muusikut, kes vaheldumisi mängisid, laulsid, soleerisid ja särasid. Millegipärast oli neil 3 kitarristi (arvestamata bassisti, temaga kokku 4 kitarristi siis) ja 3 klaverilist: 1 tiibklaver ja 2 süntesaatorilist, lisks mängis 1 sündimängijatest veel kõiksugu puhkpille- enamasti saksofonilisi ja teine sündimängija mängis vahepeal viiulit, tausta laulisid kaks mustnahalist kurvilist neidu. Nad olid niiii tüüpilised taustalaujad nagu telekat mõnest filmist nähtud. Kusjuures neid taustalauljaid oleks palju rohkemgi kuulata tahtnud kui Ferryt ennast- nad olid lihtsalt niivõrd andekad, eriti soleerides. Mu kontserdikuulmine koosnes WAF- ist saadud teadmiste analüütilises rakendamises, et kes laulab parasjagu Curbingut, Beltingut, Overdrive- i või millist mode- i üldse. Päris huvitav oli!
Stiililt laulis Ferry vanakooli romantilist rokki, ma ei tea, kuidas ta ennast ise liigitab või kuidas teda kriitikud liigitavad, see tundus konkreetselt mulle lihtsalt nii.
Hästi naljakas oli see, et kui ta mängis mingit populaarsemat lugu (me jaoks suht suvalist, sest pole loominguga kursis), siis käis publiku huglas huilgamine ja plaksutamine ja peale kolmandat populaarset lugu jooskis rahvas alla lava ette nö nagu pubekate kontserdil- infoks siis niipalju, et asi toimus Linnahallis ja muidu rahvas istus lihtsalt oma kohtadel. Aga, et tegu oli vanema generatsiooniga, oli vaatepilt armsalt koomiline:) Ilmselt tuli neile noorspõlv meelde või midagi:)
Kuigi ma pärast 1 h ja 15 minutit mõtlesin vaid sellele, et tahaks ära minna, oli tegu suht hea kontserdiga- lihtsalt kõigi nende jamade tõttu oli hull väsimus peal. Peale üht lugu otsustasimegi jalga lasta, aga tuli välja, et see oligi viimane, nats kummaliselt lõppes, üldiselt oli hea:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar