Endamisi naerdes võib ju öelda, et hakkab "kerge rutiin" tekkima, aga tegelikult niipea seda lennukitemaratoni uuesti kogeda ei tahaks.
Ühesõnaga olen tagasi Inglismaa tripilt. Külastatud sai Londonit, New Castle-it ja Durham-it.
Inglased räägivad pidevalt ilmast, sest see on nii muutlik. Ühel hetkel on päike ja järgmisel sajab juba paduvihma. Meid ilm igatahes soosis ja mõlemal ekskursiooni päeval siras päevläbi kevadkollane päike ja sooja oli õues 12-13 kraadi, päikese käes võib-olla isegi rohkem. Alles viimasel ööl sadas vihma ja hommik oli niiske (õnneks küll ilma sademeteta) Kevade tunne tuli peale, kõik oli nii roheline ja täpselt selline nagu kevad hakkaks kohe kohe tärkama.
Noored käisid väljas vaid kerge dressipluusi väel ja paljaste jalgadega plätudes. Vanemad inimesed kandsid ikka jopesid. Ma liigitun ka nende vanade alla vist, sest mul oli jopes täpselt paras (kuigi selle all kandsin vaid lühikeste varrukatega T-särki).
Hotell, Premier Inn (isekeskis kutsusime seda Löfbergs Lila-ks, sest sisustus oli niivõrd lilla:D) asus väikeses keskaegses linnakeses Durhamis. See linn meeldis mulle nii väga, kaunis linna panoraam ja katedraal jäävad mälupiltidesse, seda sooja ja kodust linna meenutama. Asusime täpselt vanalinnas, kus kõik asus käe-jala ulatuses.
Reisiseltskond oli kirju, sest meie projekti kuuluvad 4 erinevat riiki- peale meie endi veel Belgia, Hispaania ja Inglismaa. Esimesel päeval tegelesime projektitööga ja külastasime maavalitsust, kus meid võttis vastu County Council Chairman isiklikult. Hästi huvitava taustaga mees oli, andis innustavaid ja inspireerivaid mõtteid ja oli üdini positiivne. Uskumatuna tunduv lugu oli see, et mees sõitis 68-aastasena Põhja-Ameerika jalgrattal 40 päevaga põiki läbi. Kaart sellest ja märgitud teekonnast kaunistas tema konverentsiruumi.
Kõikide partnerriikide esindajad olid hästi toredad, mõistsime üksteist lausa poolelt sõnalt. Mõnusad positiivsed ja motiveeritud inimesed. Igal õhtul käisime kogu kambaga restoranides õhtust söömas ja viimasel õhtul jõudsime isegi diskoteeki. Naljakas, Inglismaal suletakse diskoteek kell 1 öösel, meil alles sel ajal pidu läheb käima... Isegi ükski bänd ei kipu enne poolt kahte lavale minema. Aga jah, kuna ma väga klubitantsuline ei ole, siis sel ajal kui naised tantsu lõid, ajasin mina meie ainukese meesliikme, Patrickuga juttu.
Patrick on Belgiast pärit koolidirektor, kellel on uskumatu huumorisoon, millega pidevalt meid kõiki naerulsui hoiab. Samuti on ta üliandekas muusik, mängib kadestamisväärselt hästi klaverit ja lummab oma maheda lauluhäälega. http://www.youtube.com/watch?v=ASGpTTql4Jw Ühesõnaga jututeemasid meil jätkus:)
Mais kohtume uuesti, seekord meie kodumaal Eestis.
Ostlemas käisime samuti, sain lemmikmuusikat ikka kõvasti soodsamalt kui kodumaalt (kahju et meil ikka niimoodi nööritakse, 50% olid plaadid kindlasti odavamad, kui meil) Kuna naistel on pidevalt midagi vaja, siis sai sealt lausa kohvritäis asju toodud, osad kingitusteks kallitele ja osa endale. Valik oli kõvasti suurem kui meil ja ilusaid asju ikka jagus. Hinnad olid kas samad või soodsamad. Igatahes kohver sai ülekaaluline ja niipea kuskile šoppama küll ei taha minna. Poodi sisse astudes hakkas kirjust kaubavalikust lausa pea ringi käima. Minuga pole seda varem juhtunud:/
Aga kodus on samuti hea olla. Kõik on nii ilus ja valge ja lumine. Mulle meeldib selline lumine talv, kui vaid säiliks külma ilma ja kõik see mass sulama ei hakkaks. Autol on uhiuued naastrehvid ja lausa lust on vuhisedes lumisel maastikul kimada. Ükspäev siin kõik ukerdasid ja jäid lumme kinni, aga meie "roheline konn" on väle ja tubli, vedas ennast igast takistusest üle. Esivedu!
See lumine talv on ülišeff. Mul on juba jõulutunne peal:)
Loodan, et see püsib ikka 24ndani:)
Mõned pildid reisist:
@County Council
@Durham City
Kohustuslik punaste telefoniputkadega pilt...
Eesti tiim
Durham City panoraam
Gateshead Millennium Bridge New Castle-is
Hotellis
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar