Inimestel on kivistunud arusaamad. Minul ka, ma olen ju ka kõigest inimene. Näiteks mul oli kivistunud arusaam kirikust. Ja ma usun, et paljudel teistel võib see samasugune olla. Ma olen küll ristitud, aga kirikus käin harva- jõuludel, pulmades ja matustel. Kirikust on jäänud selline mulje, kus inimestele poogitakse jutluste kaudu mingeid arusaamu (õigest ja valest, sellest mida tohib teha ja mida mitte..), kus käivad tumedates riietes, nutvad vanainimesed, kus õpetaja räägib poollauldes ja millest keegi nagunii mitte midagi aru ei saa (peale nende nutvate mutikeste siis). Ühesõnaga selline tume ja masedav koht, nö pühapäevainimese jaoks, pulmapäevad on kuidagi teistsugused. Aga üldiselt arvasin, et seal käivad natuke imelikud inimesed, või siis kui käibki mõni normaalne, siis keerab ta ikka mõne aja pärast kreisiks ära.
Aga:
Sattusin mina siis läbi juhuse pühapäeval kogudusse. Kuidas ja miks? Helistas sõbranna, et üks meie ühine tuttav laulab seal oma bändiga, et tulge kuulama. Ainuke point oli selles, et esinemine hakkas juba 5 minuti pärast:D Aga olime nagunii linnas ja pärast asjade ajamist, otsustasimegi kuulama minna. Natuke imelik tundus, sest olin teksades, pluus ja kingad olid küll viisakamad, aga siiski kuna ma ei olnud kursis üldse sellega, mis seal toimub ja kuidas seal olla, siis tundus,et äkki poleks sobilik teksades sinna sisse sadada. Aga mis seal ikka, uudishimu oli suurem ja tüdruk, kes seal esinema pidi laulab liiga hästi, et sellest ilma jääda, siis seadsimegi sammud riietusest hoolimata koguduse suunas.
Jõudsime kohale, kui "asi" oli umbes poole peal. Ruum oli täiesti tavaline, heledates toonides, mahe, hubane. Ei olnud seal mingit altarit, ühtegi jumala pilti ega kristlikku sümbolit. Otse vaates jäi meie ette suur lava ja kahel pool lava ääres olid tavalised (kuid väga mugavad) toolid. Inimesed, kes seal olid, olid noored- lasin pilgu ringi käima, no vanim neist võis olla mingi 24-25 aastane äkki. Ühesõnaga noored inimesed kõik, seal oli neid igasuguseid, kottpükstes sirgete nokkadega nokkmütsides räppareid, dressides sportlasi, viimase moemalli järgi riietuvaid beibesid jne.
Laval olid parasjagu esinejad. Mängis kaks kitarri ja vokaal oli kolmehäälne ja väga professionaalne. Lood ise olid kergelt kristliku alatooniga, kui neid kuskil teistes tingimustes kuulata,siis mõni võiks arvata, et tegu on tavaliste poplugudega, mis on kirjutatud armastusest, aga tegelikult on need pühendatud millelegi kõrgemale, teadagi, Jumalale. Aga lood ise olid väga lüürilised ja imeilusad, sõnad jooksid grafoprojektoriga seinale ja inimesed laulsid kaasa. Nad tegid umbes paar lugu, siis tuli noorte ette(külalis) koguduse juht, ma ei mäleta, mis kogdusest ta oli, igahates mees oli mustanahaline ja kõneles inglise keeles ja meeletult emotsionaalselt ja huvitavalt. Ta rääkis täiesti tavapärastest asjadest, nagu sellest, et inimestel on alati kiire, aga tuleks leida aega ka lihtsalt selleks ,et mõelda omi mõtteid, et olla vait, mitte pidevalt laterdada. Et lasta juhtuda sellistel asjadel, mida ei ole planeeritud, mitte mõelda pidevalt sellele, et mida teised arvavad, kuidas ma välja näen, kuidas ma teen seda või teist asja ja üldse.. mitte nii palju pabistada tühiste asjade pärast. Ta pani päris hästi mõtlema, just selliste tavaliste asjade üle. Ta ei rääkinud sellest, et inimesed peaksid palvetama vms, ei surunud midagi peale... Ma ei tea seal oli üldse kõik teistmoodi kui ma oma kivistunud mõtetes arvasin olevat.
Kui ta lõpetas, siis laulis bänd veel paar lugu ja siis pandi peale mingi tümakas. Ja inimesed lihtsalt rääkisid omavahel juttu, üldse mitte selle jutluse teemadel, vaid niisama. Tutvusime ka paari inimesega, nägime ka mõnda tuttavat Arte aegadest, saime teada, et selle koguduse päris juht tegeleb lumelauaspordigajne Ühesõnaga kõik oli midagi hoopis muud, kui oma vaimusilmas ette olin osanud kujutada. See kogemus murdis müüdid mu ettekujutlusest ja mul on selle üle hea meel. Tõsiselt huvitav kogemus oli. Need noored käisidki seal selleks, et lihtsalt ühel hetkel (toimub kord kuus) aeg maha võtta ja lihtsalt mõelda ja olla.
Eile sain Jüriga kokku, pidime kahekesi proovi tegema, aga asi lõppes nii ,et mingi 45 minutit vbl harjutasime lugu ja siis lihtsalt rääkisime ja rääkisime...Rääkisin sellest, mida seal räägiti jne, arutlesime igasugustel teemadel ja jõudsime palju selgemate arusaamadeni. Ühesõnaga selle tulemusel saame mõnest inimesest paremini aru, miks ta on just nii teinud ja miks ta teist asja nt ei tee jne. Kokku vist rääkisime 4-5 tundi. Ja see oli vajalik nii tema kui minu jaoks. Palju kergem on! Rääkimine aitab.
Ma arvan, et ilmselt lähen järgmine kord ka kuulama, Jüri lubas ka kaasa tulla. Ja isegi kui ma ei lähe sinna, siis on vähemasti minu arusaam muutunud ja ma ei vaata neid inimesi kui krisisid, vaid kui täiesti tavalisi inimesi. Ja üks mõte, mis jäi veel meelde, et keegi ei ole täiuslik ja igal inimesel on omad puudused ning pigem olla Sina ise, koos oma puudustega, kui üritada näida keegi, kes on teistest üle, parem, sest kõik on tasakaalus ja järgmisel hetkel on kukkumine topelt valus!
Mina igahates olen natuke parem inimene kui enne:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar