Õpetaja roll tänases alushariduses on pigem vahendaja, suunaja. Tema on see, kes vastutab kõige enam, milline on eestlaste tulevik, sest kõigil meil on olnud ju omad õpetajad, kes on vähemalt osaliselt kujundanud meid selliseks, millised me tänasel päeval oleme. Õpetaja roll eeldab pidevat valvel ja valmisolekut, sest lapsed õpivad kõigest. Õpetaja on nende jaoks samasugune autoriteet kui nende vanemadki, seetõttu tuleb olla eriti valvas, et lapsed õpiksid õigeid asju. Ei tasu arvata, et laps õpib vaid õppetegevuses õpetaja poolt eesmärgistatud ja planeeritud tegevusest. Vastupidi ta õpib kõikjalt ning igal ajal, seetõttu on õpetajal kohustus end pidevalt kontrollida ning samas püüda end ka kõrvalt näha.
Riigi jaoks on vähemasti lasteaiaõpetaja roll suhteliselt alaväärtustatud. Seda näitavad juba müstiliselt väikesed palganumbrid. Kümme aastat tagasi võis sellise palgaga toime tulla, kuid tänasel päeval on see suhteliselt võimatu. Ei tahaks küll kiruda, aga kas see on normaalne kui isegi põhihariduseta kassapidajad saavad 2x rohkem palka? Ma arvan, et see ei ole normaalne. Ma ütlen ausalt, see on väga alandav saada nii vastutusrikka töö eest häbiväärselt väikest tasu. Kuna juba täna on võimalused end mujal maailma otsas tõestada suhteliselt suurepärased ja suured, siis varsti on kõik vähegi aktiivsemad ja ambitsioonikamad noored kuskil mujal kui eestis. Vähemalt seni kuni siin hakatakse seda tööd väärtustama. Praegu võib ju mõelda, et las nad minna, lasteaiad on täis õpetajaid, kes on seal püsinud kümmneid aastaid, need ei lähe ju kuhugi. Nad ei lähegi. Aga mida hakkab riik peale kümne aasta pärast selle (ei tahaks küll halvasti öelda, aga..) vananenud õpetajaskonnaga? Ka nemad lõpetavad ühel päeval töö aga järelkasvu tulemas ei ole, sest mujal on parem. Eks siis näis!
Meie, tänased lasteaiaõpetajaks õppijad, oleme riigi tellimus. Me oleme nagu masstoodang, kuid ometi oleme erinevat nägu ning erineva kvaliteediga. Kahju küll, aga me ei vasta sellele tellimusele, sest kui meie 2 ja pool aastat tagasi kooli sisse astusime, telliti meid 50, tänaseks on alles jäänud vaid 38, loomulik kadu on 12 inimest. Palju neist 38-st üliõpilasest ka reaalselt tööle asub, on küsitav.
Eelmise kevadsemestri praktikal tutvusin lasteaiatööga lähemalt, samuti ka sealsete töötajatega- õpetajatega. Kahju oli vaadata, et need õpetajad lihtsalt manduvad nelja seina vahel. Miks? Sest sellel kõigel ei ole nende jaoks enam mõtet. Nende tööd ei ole väärtustatud ja tänaseks on nad kaotanud igasuguse motivatsiooni.
Õpetaja tööpäev nägi (natuke ülepingutatult) välja järgmine: hommikul istus enamasti laua taga, vaatas aknast välja (lapsevanemate saabudes ajas end heal juhul püsti, aga nende lahkudes istus tagasi ja vaatas endiselt aknast välja). Kuna tegevusi tegime meie, praktikandid, siis tegevuse ajal oli hea akna all istuda ja välja vaadata. Vahepeal nägi aset väike kohustuslik jalutuskäik õues, seejärel lõunasöök ning laste uneaeg. Kui lapsed magasid, sai õpetaja teiste õpetajatega vestelda või kui parasjagu kedagi ei olnud, oli tal võimalik segamatult aknast välja vaadata. Kui lapsed uuesti ärkasid, said nad õhtuoodet ning seejärel hakati lapsevanemaid järgi ootama. See tähendas ju lausa k o h u s t u s l i k k u aknast väljavaatamist. Õpetaja ei istunud 7 nädala jooksul, mil ma seal olin ainsat kordagi laste juurde vaibale maha ega mänginud nendega vabal ajal. Mida ma sellega öelda tahan? Kas ma olen ka tulevikus selline?
Täiesti oleneb, mida tuleviku all mõelda. Alguses on kõik uus ja huvitav. Tahaks katsetada erinevaid metoodikaid, teha lademetes õppevahendeid, luua kõiksugu loomingut, teha kõike kõike.... Sest lihtsalt ei viitsi niisama istuda ja aknast välja vaadata (see on siis lähitulevik, eks) Aga 5 või 10 aasta pärast? Kui õpetaja saab keskmisest palgast ikka üle poole võrra madalamat tasu, tekib paratamatult küsimus: mille nimel me rabeleme? Ma ei julge küll surmkindlalt öelda, et ma 10 aasta pärast POLE samasugune aknastväljavahtiv motivatsioonipuuduses vaevlev pedagoog. Seda kõike pean silmas, kui töötaksin riiklikus sektoris, munitsipaalasutuses.
Kuid ma usun, et mul on piisavalt ambitsioonikust jõuda kuhugi palju kaugemale. Just seepärast ei plaanigi ma peale kooli minna lasteaeda tööle (nagu paljud on SUNNITUD minema, sest siis kustutab riik õppelaenu), vaid tahan näha maailma, saada keelepratikat kuskil välisriigis, õppida magistratuuris edasi ja alles siis vaadata kuhu on asjad arenenud ja mis radadele elu mind on juhtinud. Lõpuks saavutame ikka selle, mida väärt oleme. Aga nii vähesega nagu praegune riik pakub, ei lepi ma iial.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar