"Algul ei saa vedama, pärast ei saa..."

Viimasel ajal pean aina rohkem lugu vaikusest ja rahust, ei viitsi kuhugi välja pubitama ja ammugi mitte klubitama minna. Esiteks seetõttu, et seal ei kuule mitte midagi, head muusikat nagunii ei lasta, inimestega ei saa suhelda, või siis on vestlused nii pinnapealsed. Ühesõnaga ei viitsi eriti end välja ajada, sõpradega ja lähedastega on palju mõnusam koos olla ja hubaselt kuskil vaikses kohas istuda ja nt vesipiipu popsida.

Kusjuures viimasel ajal oleme oma vessarit jälle tihemini suitsema pannud.
Eile oli ka selline suur lebotmise isu. Peale WAF-i käisime tegelikult Ülemiste hiinakas söömas, pärast Viru keskuses investeerimismessil ja Rahva Raamatu poes, aga hiljem oligi selline tunne, et midagi ei viitsi teha. A kuna telefon lakkamatult helises ja pidevalt küsiti, et mis õhtul teeme, kuhu läheme ja üleüldse, mis plaanis, siis tundus kõige õigema valikuna sõita Murastesse Mihkli ja Martini juurde sauna. Tegelikult algselt pidime minema Liina juurde Aserisse sünnipäevale, aga enne kui auto paranduses ära käib, ei saa pikki sõite ette võtta, seega jäi Aserisse minek siiski ära.
Eilne olemine oli chill ja nagu eestlasele omane, et algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama... Kusjuures igal hetkel leiab tõestust see, et eestimaa on hernetera ja kõik tunnevad kõiki, käivad samades jälgedes ja üldse...
Mihkli ja Martini juurde pidid algselt tulema "mõned" inimesed, aga sarnaselt Rolandi sünnipäevaga, kuhu pidid ka ainult mõned tulema, kogunes lõpuks kokku majatäis rahvast. JA mina, kes ma alguses üldse kuhugi minna ei viitsinud, olin seal vist üldse kõige kauem (jättes välja need inimesed, kes ööseks sinna jäid) Muidugi Mihkel oli nõus mulle terve oma toa loovtama, et ööseks jääksime, aga oma kodu on ikka kõige parem ja kainekas Kermo oli meil nagunii käepärast võtta.
Mihkli ja Martini sauna eesruumis on täpselt selline korvmööbel, mida olen poes imetlenud ja vaimusilmas oma tulevase korteri rõdule, vesipiibu nurgakesse kujutanud. Ja tahtmine oma kodu ja selle korvmööbli ja vesipiibu nurgakese järele aina suurenes:P Küll jõuab, ma olen selles üsna üsna kindel;)
Aga, et kõik asjad siin maailmas tasakaalus oleksid, tuli tänane päev (kohustuslikult) maha magada (loe: vedeleda). Korra käisime väljas söömas, aga ülejäänud aeg on süüdimatult jalad seinal mööda saadetud. Aga hea boonus on see, et homme on vaba päev, see on nagu nädalavahetuse pikendus või nii:P Äge!