Valmistusin just kitarrimänguks- vahetasin välja katkise keele ja otsisin üles oma lemmik medika, kui fonotelefon helises. All olid kaks tegelinskit, kes küsisid, mis ma arvan, mida võiks piiblil tänapäeva inimesele öelda olla. Olen küll piibli 3 x läbi lugenud, aga millegipärast ei olnud mul mingit tuju selliste asjade peale mõelda ja kiire vastusena lajatasingi "Ma ei loe piiblit!" Kusjuures tegelikult ju ei loegi. Lihtsalt kunagi oli see kohustuslikus kirjanduses. Nii, jutt läks kuidagi edasi ja lõpuks tahtsid nad mulle midagi näitama tulla. Ütlesin, et "mul pole selleks aega ja viskasin telefoni seinale" (läbi lillede öeldes: "minge pekki!") JA pärast seda hakkasin kitarri tinistama ja vastõpitud lugusid laulma.
Tegelikult hakkas natukese aja pärast piinlik, et ma nii ebaviisakas olin olnud. Kuigi usk ja muu sellega seonduv on nii isiklik asi, et keegi kolmas ei peaks tulema kuulutama või nö "reklaamkampaaniat" tegema, oli ikkagi paha tunne.
Rääkisin õhtul juuksurist tulles tokkole ka, et ma olin paha ja saatsin mingid piiblitegelased julmalt minema. Seepeale tok naeratas ja ütles, et nood olid mulle postkasti kirja jätnud. (Jõnks käis seest läbi, et olin ikka inimesi kuidagi hingeliselt solvanud ja oleks võinud nad kasvõi ära kuulata....) Aga kirjas polnudki pahameel, vaid seal seisis: "Te laulate väga hästi ja kitarrimäng on super! Võiksite superstaari kandideerida!" :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar