Tegelikult on nii, et kirjutada oleks jube palju, aga ma ei tea, kust otsast alustada. Vahepeal on juhtunud/tehtud päris lugematu arv tegusid/asju. Viimase nädala tipphetkeks võib loomulikult pidada "Kopsupõletikku", mis mind on kodu külge naelutanud. Ebanormaalne. Te ei kujuta ettegi, kui raske on tegevusetult kodus vedeleda! NIIIII raske! Õnneks on antibiootikumikuur juba poolepeal, äkki saab neljapäevast tööle kah, inimeste sekka. Ja siis juba edasi normaalse elu juurde. Vähemasti palavik on ületatud 1:0 minu kasuks.
Ja üleüldse tahaks kinno minna, 3D õudukat vaatama, aga no kuidas sa lähed, kui juba poolteist nädalat haiguslehel ja tead väga hästi, et tööjuures tänu sellele nii raske. Ei saa ju funnida ringi haigest peast. Kusjuures, mind ennast see kopsupõletik nii väga ei häirigi, ainult et sõbrad kohtlevad mind nagu surnut. DAAA see on ju kõigest kopsupõletik!
Ja veel: Mu meelest on naistepäev nii tobe päev. Mehed näevad nii halenaljakad oma kohustuslike lilletuutudega välja. Kinkige lilli siis kui ise tahate, mitte vaid selle mõttega, et täna kõik kingivad, ma PEAN ka viima. Suht tundetu värk ju.
Nüüd palun kevadet,
aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar